Kõik sai alguse täitsa tavalisel suguvõsa sünnipäeval, kus õhkkond ülev ja laud kaetud nii snäkkide kui pudelitega. Keset melu, ehk siis jommis jorinat, sündis otsus. Tõusin püsti ja teatasin, et mina teen ära Ironmani. Sisimas küll väike mööndus, et alustan 70.3 distantsist ja alles siis, kui olen juba kogenum, võtan ette täispika. Olin 50. Viimati sportisin keskkoolis. Edasi tegin kiiremaid samme ainult külmkapist teleka taha midagi näkitsemiseks või lonksu tuues. Sportlastest eristusin üle püksvärvli punnitava kõhuvoldiga.

Teadaande peale oli inimeste reaktsioon seinast seina. Mõni sugulane vaatas mind pilguga, mis ütles, et olen opakas, mõni noogutas lihtsalt osavõtmatult kaasa... Ilmselt ootas, mil saaks katkestatud teemaga edasi minna või uue ampsu võtta. Pidudel ju ikka aetakse lolli juttu.

Kui pohmell ravitud, ootas ees karm reaalsus: lubadus sai antud ja nüüd tuli miskit moodi tegutsema hakata. Ostsin endale ühed soodsamatest tossudest, mis riiulil silma jäid. Mu loogika oli: ega toss jookse- mees jookseb! Esimese trenni planeerisin lihtsa- 10 kiltsa sörki- jalas spetsiaalselt selleks uhiuued papud. Rajaks lauge kergliiklustee- mis see ära pole. Aga ei kujutagi ette, mis valesti läks- juba esimesel kilomeetril teatasid mu kopsud koostöö lõpetamisest. Jäin seisma, hingeldasin ja rögisesin nagu vana vedur. Kaalusin isegi naisele helistamist, et ta mind autoga koju tagasi tooks. Peast hakkasid läbi käima väga "mõistlikud" vabandused: tegelikult ju nii paksud inimesed ei tohigi joosta põlvede ja muude liigeste kulumise pärast. Lisaks polnud mul kaasas spordijooki, ilma milleta ükski sportlane ennast ei liiguta... Dressid valed, soojendus tegemata jne.

​Kuidagi ma siiski koju tagasi komberdasin- kokku tuli 2,5 kilomeetrit puhast pingutust. Esikus jalanõusid ära võttes avastasin veel, et mu "spets" tossud olid varbad veriseks hõõrunud. Tegelt jonni ma ei jätnud. Proovisin uuesti ja uuesti. Kuue kuu pärast suutsin pooleldi kõndides ja pooleldi joostes läbida kümme kilomeetrit kasutades varbavahedes silikoonpatju.

Edasi ujumine. Sisimas pidasin end täiesti arvestatavaks ujujaks, sest oskasin konnalaadseid liigutusi tehes mõned basseini pikkused läbida. Kuna aga võistlustel on etteantud ajad ja krool tundus nagu "kosmos", sain aru, et midagi peaks juurde õppima. Regasin ujumistrenni. Orca'sse, algajate gruppi. Jooks oli raske, aga ujumine , kuramus, oli veel raskem.  Harjutused basseinis tundusid ellujäämiskursusena. Ei teagi, kui palju ma neelatud vett maos koju tassisin või kui palju ma treeneri närve jõudsin ära tappa. Olin nagu ront, mis liigub kõikide füüsika seaduste vastaselt.... nagu purjus morsk kalameeste võrgus.

Nüüd ratta juurde... Minu paksude kummidega aastaid kasutult seisnud maastikukas paistis sootuks erinev maantee omast. Esimesel korral selga istudes tabas šokk, kui ei osanud käike vahetada ning kitsas sadul hakkas ennast valusalt märku andma juba mõne kiltsa pärast. Kohe ausalt tekkis surmahirm,  et triatlon on tegelikult kannatamine kolmel erineval ja väga räigel alal.

Õnneks leidsid soodsad tossud edaspidi rakendust ainult aiamaal muru niites, sest pärast nõustamist Jooksueksperdis kandsin ma lõpuks korralikke jalatseid. Ka veepeal suutsin tänu treeneri meelekindlusele järjest kauem ja kauem püsida ning isegi kroolida. Kõige lõpuks hakkas tagumik sadula järgi välja kasvama. Kaks ja pool aastat nii käegalöömistunnet kui rõõmsamaid hetki- nii lühemaid jooksuvõistlusi, kui ka juba paari maratoni, lisaks rattaga mõõduvõtmisi... Sinna mahtusid veel piinavad lööklaineteraapia seansid kukekannuse raviks... See oli aeg täis entusiasmi segatuna higi, vere ja pisaratega (kõlab justkui klišee), kuni ma 53-aastasena lõpuks 70.3 stardis seisin. Keset tõelisi ja treenitud sportlasi. Süda puperdas nagu väikesel varsal.

​Võistlus ise sujus ootamatult hästi. Ma ujusin. Kusjuures veel sel hetkel polnud kindel, kas mahun aega. Seejärel sõitsin rattaga, mis oli küll vihma tõttu raske ja kestis kauem, kui soovinuks- aga ei andnud alla. Jooksurajale jõudes avanes triatloni brutaalne reaalsus. Nägin meesosalejat, kes keset teed kontrollimatult oksendas. Veelgi ehmatavam oli hetk, kui sattusin sörkima ühe triatleedi taha, kelle kõht ei suutnud "number kahte" kinni pidada ja püksisääredki ei teinud varjamiseks miskit.

​Aga mina jooksin. Ma jooksin nende samade kopsude ja jalgadega, mis aitasid poetada kunagised kõhukilod radadele. Samade jalgadega, mis on nii veritsenud kui lihtsalt valutanud...

Finišis teadsin, et tegelikult jõudsin siia tänu toetavale perele, tänu ujumistreener Laura Ojamaa'le, kes mind "voolides" halliks ei läinud, võib-olla natuke ka tänu minu oma elustiili ja mõttemaailma muutmisele.