Juulis oli kaks erilist tipphetke.

Esimene neist oli Sõõrikujooks. See oli raske. Tempo oli minu jaoks kiire, jõin vett nagu kaamel ja väljakutseks oli teha ümber Õismäe tiigi 32 ringi. Ometi suutsin parandada oma poolmaratoni isiklikku rekordit lausa mitme minutiga.

Teine tipphetk oli maratoni ühistrenn, kus tegime lõigutrenni. Kui tahad kiiremaks saada ja kiiruse varu tekitada, pead harjutama kiiresti jooksmist. Kiirus on alati olnud minu suurim nõrkus. Vastupidavusega pole mul kunagi probleemi olnud, aga kiire ma ei ole. Vahel mõtlen isegi, et äkki peaks hoopis ultrajooksu peale üle minema. Seega on fartlek'id ja lõigutrennid minu jaoks alati kõige raskemad. Aga koos Eesmärgiks Tallinna Maraton naistega oli neid hoopis lihtsam teha kui üksi. Ühise eesmärgi nimel pingutada on kuidagi palju kergem.

Juuli lõpus õnnestus mul kael ära külmetada. Kael, õlg ja abaluu tegid sellist valu, et isegi voodis külge keerata oli raske. Ja kui keegi mõtleb, et pole hullu, jooksed ju jalgadega, siis uskuge mind, kogu keha teeb joostes koostööd.

Aga tegelikult tahan ma küsida hoopis midagi muud.

Kuhu sa jooksed, kui su maailm kokku kukub?

Kui ühel hetkel on elu "enne" ja "pärast", kui sa lihtsalt ei tea enam, mis edasi saab. Üks lause muudab su maailma nii, et mitte midagi pole lõppenud, aga miski pole ka enam endine.

Minu jaoks on trenn alati olnud aeg iseendale. Võimalus mõtteid korrastada, pingeid maandada ja pea tühjaks saada. Seekord ei aidanud isegi jooksmine. 
Kuigi püüdsin olla positiivne, hiilisid ligi kõige mustemad mõtted. Tekkis täielik hirm ja paanika tõmbas hinge nii kinni, et õhku ei saanud. Jäin keset jooksu seisma. Nutsin. Jooksin edasi. Nutsin jälle. Nädal aega oli täielik must auk, ei suutnud isegi magada. Mõtlesin korduvalt, kas peaksin Marathon100-le ja oma treenerile teada andma, et ma ei ole võimeline projektiga jätkama, sest nii joosta ei saa.

Püüdsin vaprat nägu teha, lugesin nii teema kohta kui ka emotsionaalselt hakkamasaamise kohta ja sattusin lõpuks Elis Kaursoni artikli peale. Seal oli üks mõte, mis mind aitas.

Alles siis, kui minu enda tass on täis, saan olla olemas ka teiste jaoks.

Ja minu tassi täidab jooksmine. Aitäh sulle, Elis.

Sain aru, et kõige raskemad jooksud ei ole kõige pikemad. Need on jooksud pärast halbu uudiseid. Jooksud pärast unetut ööd. Jooksud, mille tegelikku sisu ei tea keegi. Need on jooksud, mis on võib-olla kõige olulisemad. Just need kasvatavad iseloomu ja just need õpetavad edasi liikuma ka siis, kui tahaks lihtsalt seisma jääda.

Kui sa ei tea, mida oma emotsioonidega teha, mine jooksma. Kindlasti ei lahenda see kõiki probleeme, võib-olla ei tee see valu väiksemaks. Aga võib-olla aitab see sul teha järgmise sammu.

Ja siis veel ühe.

Sain aru, et kui elu tundub kontrolli alt väljas, annab jooksmine sulle tagasi kontrollitunde.

Üks samm.

Siis teine.

Siis kolmas.

Üks kilomeeter.

Siis järgmine.

Mõnikord piisabki sellest.

Relika Maripuu valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta Toomas Tarmi juhendamisel.

Projekti Eesmärgiks Tallinna maraton toetavad Spordiürituste Korraldamise Klubi, Nike maaletooja AS Jalajälg, PRINGSTORE Spordipood, Kiirus spordiprillid/Skiwax. Sportlasi juhendavad treenerid klubidest FB Jooksmine, Sparta, WellRun ja Kuldne Tervis. Projekti ühistreeninguid pildistab Elis Kaurson. Eesmärgiks Tallinna maraton projekti koordineerib Eesti suurim harrastusspordiveeb Marathon100.