Me muudame ennast alles siis, kui valus on. Sööme läheme siis kui kõht tühi, poodi siis kui külmkapis midagi pole ja hambaarsti juurde siis, kui valu on nii suur, et enam magadagi ei saa. See on nii ürgselt inimlik, tegeleda nende asjadega, mis põlevad, mitte nende asjadega, mis alles ülehomme suitsema hakkavad.

Hakkasin minagi jõusaalis käima siis, kui valus oli. Sõna otseses mõttes. Tagareie kõõlus oli valus. Füsio soovitas minna jõuksi, sest kõõlus paraneb paremini jõusaalis suurte raskustega harjutusi tehes. Kui jalg oleks valutu olnud, jookseks ilmselt siiamaani tundide kaupa ja jõusaalist suure kaarega mööda.

Ent nüüd möödus viiesajas päev sellest, mil esimest korda üle Sparta jõusaali läve astusin, mistõttu on igati sobiv hetk väikeks vahekokkuvõtteks.

Mis on muutunud? Mis on tulemused? Mida olen õppinud?

Esiteks, ma ei käi enam jõusaalis valu pärast. Ma käin selle pärast, et mulle meeldib.

Kuid jõusaali minek sel kõige esimesel korral oli raske. Ei tahtnud end lolliks teha. Täpselt nagu jooksjate kohta arvatakse, et jooksevad need, kes juba niigi kõhnad ja jooksma ei pea, arvasin minagi jõusaalis käijate kohta. Et seal käivad ainult need, kes seal tegelikult käima ei pea. Suured ja tugevad.

Jooksja keha ongi ju klassikaliselt selline. Kõhna. Foto autor Aldis Toome.

On mul üldse vaja sinna minna? Ma ju ei sobitu sinna kuidagi. Olen nagu pajuritv jämedate tammede vahel. Kõik vahivad ka kindlasti, et kuradi luuser, mis ta nende lastehantlitega vehib. Valesti pealekauba. . . Ma ei oska ju mitte persetki seal teha

Ent selgus, et keegi ei vahi. Kõik teevad oma asja. Sa ei saa ju vahtida ringi, kui kangil on nii palju kilosid, et tuleb vaid enda sooritusele keskenduda. Täiesti normaalsed tüübid olid. Vahel muidugi sõbralikult soovitasid, kui tehnika silma kriipis. Eks seda soovitamist võiks rohkemgi olla, sest ise ennast kõrvalt ju ei näe.

Harjumuse tekkimine, liigutuste selgeks saamine, treeningrutiini kujunemine võttis ligikaudu kuu-kaks. Seejärel läks mõnusaks.

Esimene soovitus. Kunagi pole hilja. Kellelgi.

Ma olen 54 aastat vana. Vegan. Jooksja. Ma arvasin, et jõusaalis käimine on minu jaoks nagu vastu tuult sülitamine. Punnita palju tahad, kuid ainult oma nägu saab märjaks.

Selgus, et ei olegi nii. 500 päevaga olen suutnud lihasmassi umbes 5,5 kg kasvatada. Iga saja päevaga ühe kilo. Seda esimest kilo tegelikult ei pannud tähele. Teistki vaevu märkas. Ent neljandani jõudmine oli juba päris tore. Viies, ohh, viies on juba väga mõnus. Mõistsin, et igaüks ja igas vanuses suudab lihaseid suuremaks ja tugevamaks saada. Isegi kui liha, muna ja kodujuustu ei söö ehk oled kuradi vegan. Isegi kui oled 53aastase kehakeemiaga, mis tahab, et lihased tõmbaks end tagasi nagu auto garaaži, sest oled ju enam kui poole sajandi vanune. Isegi kui oled jooksja, kel pole kunagi lihaseid olnudki. Maratonijooksjatel ju tavapäraselt neid sprinteri lihaskiude, mis kangiga harjutades kasvavad, pole.

Nutikaalu raportid on tegelikult päris ülevaatlikud

Kehakaal on selle 500 päevaga kasvanud 71 kg-lt 79 kg-le ehk 8 kg. Kont on kasvanud nii poole kilo jagu (ehk ka luutihedus on tõusnud) ja rasva on lisandunud nii 2 kg jagu. Ent keha koostis on jäänud enamvähem samaks, rasvaprotsent tõusnud protsent-poolteist, 12lt 13le.

Muidugi, kui ma oleks täpselt samu liigutusi teinud 30selt või 40selt, oleks tulemused olnud hoopis teised.

Teine soovitus. Mõõda ja sea eesmärgid

Jooksurajal on lihtne: kell näitab, kui kiiresti sa jooksed ja kui oled piisavalt trenni teinud, siis ka rekordid paranevad. Põhimõtteliselt ongi vaid üks mõõdik – minutid ja sekundid.

Ent jõusaalis on sadu masinaid ning väga keeruline on aru saada kas ja kui palju sellest kõigest kasu on. Kuna areng toimub tasapisi, siis ei pruugi seda märgatagi. Mistõttu hakkasin treeningpäevikut pidama. Panen kirja mitu kg kangil on ja mitu kordust jõuan teha. Kui on tunne, et jõudu oleks nagu juurde tulnud, lappan mõned lehed treeningpäevikus tagasi ja näen, oh saa, ongi raskused suuremaks läinud ja jõuangi 10 asemel 13 kordust teha. Mälu pole enam endine ja tulebki kirja panna asju.

Treeningpäevik, mis tundub kui rida kritseldusi sisaldab tegelikult tuhandeid harjutusi.

Teine asi, mida ma tegin – ostsin nutikaalu, mis näitab kehakaalule lisaks ka kehakoostist. Eks igapäevased mõõtmised ikka kõiguvad, kuid vähemalt annab nutikaal pikema trendijoone ja näitab, et sellel kõigel, mis ma jõusaalis teen, on ka kilodes mõõdetav tulemus.

Kolmas soovitus. Usalda rutiini ja järjepidevust

Ühekordne jõusaalis käimine ei muuda midagi, kahjuks isegi kuu aega ei muuda suurt midagi, muutus tuleb ikkagi pikema aja vältel samu asju tehes. Tulemuste taga on järjepidevus, täpselt nagu jooksmiseski. Ei ole ühtegi imeharjutust. Iga asi annab natuke ja sellistest väikestest tükkidest lõpuks tervik tekibki.

Ent rutiin on hea. Minu jaoks on treeningrutiin selline, et lähen viiel argihommikul kella kaheksaks jõuksi. Hommikuti on hea. Pole vabandusi. Teed oma trenni enne tööpäeva algust ära ja hea on olla. Kusjuures jõusaali võid enamvähem täis kõhuga minna. Erinevalt jooksmisest, kus pudru ja kohv loksuvad muidu kõhus nagu kaks sõpra Prostokvašinos.

Ma isegi teen enamvähem samu harjutusi iga trenn. Muidugi, lihasgrupid millele keskendun, on erinevad, s.t., üks päev on rind ja käed, teine päev selg ja õlad ja kolmas päev jalad ja kann. Ehk needsamad harjutused küll nädala sees varieeruvad. Rutiin on hea. Järjepidevus on hea.

Neljas soovitus. Jõusaalist saad sama hea tunde nagu jooksmisest

Jõuharjutused on jooksmisest psühholoogiliselt raskemad. Lähed mõnda pikemat jooksu tegema, näiteks Raudalu Konsumini ja tagasi või ümber Ülemiste järve ning kui raske hakkab, pole midagi teha. Pooleli jätta ei saa, sest vaja on koju jõuda. Jooksed, jooksed ja veelkord jooksed kuni lõpuks oledki kodus.

Ent jõusaalis on peale iga harjutust paus. Peale iga harjutust tuleb uuesti keskenduda. Uuesti alustada. Iga seeria lõpus tuleb jällegi keskenduda, sest niisama hantlitega vehkida pole ju ka mõtet. Iga seeria lõpus on ikka kuradi raske. Ja peabki olema.

Kui sa tund aega liikumisele keskendud ja oled uudisvoost väljas, siis ka pea puhkab. Ja veidral kombel kerib ka pulss mõnda harjutust tehes päris kõrgele. Nii et trenni lõpus on tunne, et oled pingutanud ja enda kehale midagi head teinud. On täpselt sama tunne nagu peale jooksmist. Hea on olla. 

Viies soovitus. Söömine, magamine, taastumine, kõndimine on sama oluline kui jõutrenn.

Keha on tervik ning üht osa ei saa teise arvelt ignoreerida. Jõusaalis saavad lihased tugevamaks, kõndides-joostes töötavad süda ja kopsud ning rasv säriseb. Jõusaal ja aeroobne liikumine on seega nagu ühe sendi kaks erinevat külge. Tegelikult on kolmas ja neljas külg veel. Magamine-puhkamine ja söömine.

Mida vanemaks sa saad, seda rohkem tuleb mõelda taastumisele. Seepärast on ka treeningrütm oluline. Samuti pole jõusaalis käimisel mõtet, kui keha piisavalt energiat ei saa. Seetõttu ma söön ilmselt rohkem kui kunagi varem. Ent söömine on ka kõige keerulisem osa tervikust, sest kui su keha kulutab ilma trennita ca 1800 kilokalorit, siis lisades jõuksi ja muu liikumise kasvab energiavajadus ca 3500-3600 kilokalorini ehk kahekordseks. Proovi siis planeerida midagi sedasi. Vahel liigud ju rohkem ja vahel vähem. Ent olen söömisegi juures proovinud leida rutiini, mis toimib. Toidud, kust saan piisavalt valku ja süsivesikuid kätte.

Kokkuvõtteks. Ma ei ole toitumisnõustaja. Ma ei ole jõusaali treener. Ma ei ole unespetsialist. Ma kirjutan vaid oma kogemusest. Oma positiivsest kogemusest. Lõpuks on iga inimene erinev ja ka igaühe tulemused on erinevad. Ent ühes osas oleme kõik sarnased, keegi meist ei jää nooremaks. Täna oleme päeva võrra vanemad kui eile. Ja mis vanusega muutub: lihased jäävad nõrgemaks ja kahanevad, luud hõrenevad. See on muutus, mis algab meis juba neljakümneselt pihta. Kusjuures jooksmine siinkohal ei aita? Jooksmine tugevdab südant ja kopse ja on ülioluline, kuid lihasmassi säilitamiseks tuleks ikka jõusaalis käia.  

Muidugi, harjumuste muutmine on alati raske, kuid varem või hiljem hakkad nägema tulemusi. Tekib usaldus protsessi vastu. Tekib arusaam, et oled 500 päevaga kuhugi jõudnud.

Ja lõpetuseks kuues soovitus. Mine trenni. Mine jõusaali. Alusta täna, mitte homme. Alusta sel kuul, mitte järgmisel. Alusta tänavu, mitte järgmine aasta. Sest valus hakkab meil ühel hetkel kõigil. Ja kui sa oled 45 aasta piiri ületanud, siis peaks jõusaal olema sulle täiesti kohustuslik.

Fotod: Jane Oblikas

Jõusaal: Sparta