Mis sa sellisele lausele ikka vastu ütled. Tavaliselt ainult naeratad.

Õhtul topeltäratust pannes tuleb see lause mulle aga ikka ja jälle meelde ning paneb ohkama. Hommikul olen sageli kell 4 või 4.30 üleval, et oma „õnne“ nautida enne, kui ülejäänud maailm ärkab.

Tegelikult pole asi õnnes. Asi on teadlikus valikus ja pingutuses. Ma ei leia seda aega kusagilt, vaid tekitan selle endale. Ei, ma ei ole teistest motiveeritum, aga tundub, et olen veidi distsiplineeritum. Mõnel hommikul tahaksin hea meelega teki üle pea tõmmata ja edasi magada. Aga ma tean, kui raske on pärast pikka tööpäeva trenni minna; kuidas ilm võib päeva jooksul muutuda; et õhtuks kogunevad muud kohustused ja plaanid ning kodus ootab sageli hunnik õpilaste töid, mis vajavad parandamist.

Selleks, et ma kindlasti üles saaksin, panen äratuse nii kellale kui telefonile. Tõsi küll, telefoni oma pole mul seni kordagi vaja läinud. Südametunnistus hakkab niikuinii piinama, kui ma kohe voodist välja ei aja. Aga olgu ta seal igaks juhuks olemas.

Aasta tagasi postitasin:

"Nädalas on 168 tundi. 56 magamiseks, 40 töötamiseks. Alles jääb 72 tundi. Kui sa ei leia nädalas 3–5 tundi, et oma tervisesse panustada, siis pole asi selles, et sul pole aega, vaid sinu prioriteetides."

Täpselt nii arvan ka praegu.

Kui palju aega veedetakse telefonis, diivanil televiisori ees või sõpradega saunas istudes, samal ajal kurtes, et tahaks ka trenni teha, aga aega pole. Aega ei tekigi, kui sa seda teadlikult ei võta. Ma ei ole ideaalne inimene, ka mina viskan end vahel diivanile, istun telefonis ja raiskan aega. Aga selleks hetkeks on vajalikud asjad juba tehtud.

Kui Toomas mulle treeningkava koostas, arvestas ta minu tunniplaani ning panime selle järgi paika ka trennivaba päeva. Õpetajana töötades on mai üks kiiremaid kuid, koormus ja tempo on suurem kui tavaliselt ning seetõttu tuleb oma päevad eriti hoolikalt läbi mõelda. Ma ei pruugi mäletada, mis toimus 12. mail, aga kui keegi ütleb, et see oli teisipäev, siis tean et teisipäev on enamasti fartleki päev.

Kord kuus käin ka Eesmärgiks Tallinna Maraton ühistrennis. Mais tegime Kaupo juhendamisel Pirita Ürgorus mäkkejookse. Siinkohal suur aitäh minu treenerile Toomasele, kes neid mäkkejookse järjepidevalt kavasse paneb. Muidu oleks tulnud mind sealt liivaselt mäelt ilmselt üles lohistada. Õnneks olid kohalikud Ebavere künkad selleks hetkeks juba üsna hea põhja alla ladunud.

Relika Maripuu valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta Toomas Tarmi juhendamisel. Fotod: Elis Kaurson ja erakogu

Projekti Eesmärgiks Tallinna maraton toetavad Spordiürituste Korraldamise Klubi, Nike maaletooja AS Jalajälg, PRINGSTORE Spordipood, Kiirus spordiprillid/Skiwax. Sportlasi juhendavad treenerid klubidest FB Jooksmine, Sparta, WellRun ja Kuldne Tervis. Projekti ühistreeninguid pildistab Elis Kaurson. Eesmärgiks Tallinna maraton projekti koordineerib Eesti suurim harrastusspordiveeb Marathon100.