Peale Gatšina poolmaratoni, mis oli minu jaoks esimeseks Venemaa jooksuvõistluseks, jooksin ma veel eelmise aasta 30. detsembril Gatšinas 30km distantsil (võistlus kandis nime „Tere Uus-aasta!“ ehk siis venepäraselt  „Здравствуй Новый Год!“, mille korraldaja oli sealne jooksuklubi Sylvia).

29. detsembri õhtul jõudsin ma Narva, kus mind võttis vastu Sergei (Sergei Grigorjev). Magada suutsime vaid kolm tundi, mispeale suundusime Jaanilinna poole. Piiripunktid Narva-1 ja Ivangorod-1 olid tühjad, seega riigipiiri ületamine võttis aega ca 1 min. Jõudes Jaanilinna bussijaama, ootas meid varahommikune marsruuttakso, mis viis Peterburi. Pilet maksis 270 RUR ehk 6.75 EUR (Jaanilinna ja Peterburi vahemaa on 149km). Marsruuttakso juht oli väga külalislahke ning taksoks olnud Mercedes-Benzi mikrobuss oli väga puhas, mugav ja hubane. Kell näitas kohaliku aja järgi pool kuus. Sain veel mõne tunnikese tukkuda.

Jõudes Gatšinasse leidsime sealse spordihoone suhteliselt kiiresti üles. Kokku tuli meid Vana-aastat ära saatma  paarkümmend jooksuhuvilist. Loomulikult polnud antud spordiüritus rahvusvaheline, pigem Venemaa sisene. Kuid siiski võeti  meid külalislahkelt vastu.

Kell 11 kohaliku kellaaja järgi käis stardipauk. Tuli läbida kuus viiekilomeetrist ringi. Iga ringi alguses tegi fotograaf pilte ja jõuluvana tervitas ning elas kaasa. Finišis ootas meid Venemaa lipuvärvides lindiga meenemedal. Nagu ikka Venemaal kombeks. 30 km tulemuseks 2:50:54.

Aga tagasi . . . Jõudes sealsesse raudteejaama selgus, et elektrirong Gatšina-Jaanilinn jäeti pühade tõttu ära. Lihtsalt jäeti ära. Appi!!! Mis nüüd saab? Vana-aasta õhtuks oodati mind koju ning Peterburi tänavatel uusaasta tähistamine polnud mul sugugi plaanis. Läksin raudteejaama kassasse ja kirjeldasin kogu lugu. Pakuti piletit Peterburi. Esitasin oma ISIC-kaardi ning see andis mulle 50%-se soodustuse „РЖД Russian Railways” elektrirongile. Yesss!!! ISIC-kaarti aktsepteeriti, mida kahjuks ei saa öelda mõne aasta taguse juhuse kohta Soome maaliini bussides.
 
Jõudes õhtul Peterburi bussijaama tuli välja, et kõik piletid Jaanilinna suunas on välja müüdud, kuna „kogu Venemaa“ liigub Eestisse uusaastat tähistama (Jaanilinn ja Narva ei tulnud enam kõne allagi). Ja alles siis mul meenus, et kui ma unise peaga liikusin Jaanilinna bussijaama, nägin seal pikka autojärjekorda. Turistid suundusid Eestisse. Tuli meelde, et ka taksojuht hoiatas meid, et kõik piletid Eesti suunas on mitu päeva ette välja müüdud. Nüüd ma sain aru, et vist ongi lõpp! Ma jään ilmselt siia! Mida arvas Sergei samal ajal, ma küll ei tea.

Kuid siiski suutis piletimüüja meid rõõmustada – olid veel mõned vabad kohad Kingissepa bussile, mis väljus samal õhtul. Ostsime need kohe ära. Sergei oli väsinud ja jäi ootesaali.  Aga minus veel vohas energiat, seega suundusin Obvodnoi kanali bussijaama pakihoidu. Andsin oma raske seljakoti ära. Sealne töötaja naeris kaua selle üle, kuidas ma oleksin peaaegu Peterburi tänavatele jäänud. Tema väitel oli mul räigelt vedanud, et ma sain üldse mingisuguse pileti. Mis siis ikka -- vedas ja ongi hea! Pilet taskus ja õnn püksis. Nii mõeldes läksin üksinda Peterburi linna tänavaile jalutama.

Jalutasin mööda Neeva jõe kallast ja siis äkki tekkis mõte minna shoppama. Shopping-mupping on iseenesest huvitav tegevus, eriti Vana-aasta eelsel õhtul. Igal pool kampaaniad, „Osta 2 ja saad 3 tasuta“ jms. Mis siis ikka. Ostsin endale suure kotti komme, limonaadi, mahla ja suundusin suure ostukotiga kohvikusse sööma. Kohvikus tellisin endale tšeburekid, beljašid, pirukad ja istusin lauda. Ootamatult liitus minuga üks meesterahvas, kes nagu hiljem selgus oli ise Kingissepast. Sõime koos ja ajasime juttu. Tema jagas mulle oma muljeid, kuidas ta oli kaks kuud Venemaa lõunaosas, Gelendžikis, komandeeringus. Tema väitel Venemaal sõltub palju mitte föderaalsetest vaid kohalikest võimudest. Kui kohalik võim on halb, siis on ka linn (asula, küla, alevik, . . .) väga traagilises ja vaeses seisundis. Ja selliseid kohti on Venemaal veel päris palju. Tema väitel oleks vaja Venemaal Hiina variant kehtestada ehk korrumpeeritud ametnikud kohe üles puua! Vot siis oleks ka riik meil teistsugune. Selliste loodus- ja naftavarudega nii vaeselt elada – see on omaette kunst. Kes teab, aga äkki sellel inimesel on õigus…

Nii siis. Õhtu käes. Suundun Sergeiga kaheksanda platvormi juurde. Seal seisavad kaks noormeest ja üks heledapäine piiga. Nii kui noormehed nägid mind suundusid kohe minu poole. Noormehed palusid mind nende sõbranna Porhovi (Pihkvamaal asuv linn) bussi peale panna. Neiu vend ütles, et nad on juba väsinud tema õest, kuna viimane pidi olema väga kärsitu naisterahvas. Ma ei jõudnudki kuidagi reageerida kui juba olid noormehed kadunud. Ei jäänudki muud üle, kui neiu bussi peale panna. Porhovi buss läks seitsmendalt platvormilt, kohe Kingissepa platvormi kõrvalt.

Mõne minuti pärast läheneski buss, mille peal kirjas „Peterburi-Porhov“.  Hakkasin kõva häälega naerma -- ilmselt oli Loode-Venemaa transport Eesti turismibuumi tõttu nii ülekoormatud, et transpordiametnikel ei jäänud midagi muud üle, kui saata „iidsed transpordivahendid“ teele. Nimelt -- kohale jõudis nõukogudeaegne punakas „Ikarus“, mida pole enam ammustest aegadest sealsetel tänavatel kohanud.  Kõigil vajusid suud lahti. Neiu hakkas kohe protesteerima, et talle see ei meeldi. Mina muudkui naersin ja naersin. Piiga kotid said „iidse bussi“ pagažnikusse ja mõtlesin, et ongi asi klaar. Järsku märkan, et neiu naerab kõva häälega ning näitab näpuga kõrvalplatvormi suunas. Ooooouuuu shaize… Kaheksandale platvormile tuli täpselt samasugune „Ikarus“ ainult, et sinist värvi. Bussil olnud silt „Peterburi-Kingissepp“ kinnitas, et see on minu buss.  Ah, mis siis ikka. Soovisime üksteisele head Vana-aasta lõppu ja läksime laiali.

Õhtul jõudsin Sergeiga Kingissepa linna ja sealt taksoga Jaanilinna poole. Taksoks uhke must BMW jeep. See mõnu läks maksma 100 RUR ehk 2,5 EUR näkku. Jaanilinnas selgus, et narvakad olid kogu toidukraami poodidest Eestisse ära vedanud.  Minu pealetungival palvel leidis müüja siiski 4 kg häid komme, mis pesitsesid kaupluse laoruumis.

Piiripunktid olid õnneks tühjad. Jõudes Narva viskasime ennast pikali. Päeval tellisin endale takso ja sõitsin Narva bussijaama. Kusjuures, Narvas maksab takso ükskõik mis linna otsa kõigest 2 EUR. Jaanilinnas on veel naljakam. Sealne takso maksab vaid 50 RUR ehk 1,25 EUR. Kui hästi peale käia, siis saab ka eurodes maksta. Lõpuks istusin ma bussi peale ja vana-aasta õhtuks olin oma kodus laua taga. Nii hubane ja hea!  Tehtud! Alustasin Venemaal poolmaratoniga, aasta lõpus läbisin 30km distantsi. Järgmisel aastal oleks mõttekas joosta täispikk maraton. Miks mitte?