Nuorgam – Utsjoki ehk Teno maraton reklaamib end kui Euroopa Liidu põhjapoolseimat maratoni. Tõenäoliselt võib joosta maratone ka kuskil väga põhja Norras või põhjapoolusel, kuid Nuorgami külaga Põhja-Soomes lõpeb Euroopa Liit. Kalahuvilisele ei vaja Põhja Jäämerega ühenduses olev maaliline Teno pikemat tutvustamist. Väidetavalt on tegu Euroopa parima lõhejõega, kus iga aasta püütakse välja umbes 200 tonni lõhet. Loomulikult on see kõik tublisti reglementeeritud ning kalapüügiturism piirkonna üheks olulisemaks sissetulekuallikaks. Lisaks loogilised loomad põhjapõdrad, husky-koerad ja saami muuseumid.

Soome on jooksumaa ning oma maratoni võib leida praktiliselt igast suuremast külast või linnast kus on joostav pinnas. Leidsime Teno marathon100.com veebilehe kalendrist ja ühendasime selle kümnepäevase Põhja-Norra ja Soome autoreisiga. Külastasime Pori Jazzi, uudistasime Struve meridiaani algustähist Hammerfestis ning Alta kaljujooniseid; veendusime, et 18. juulil on päike südaöösel Nordkapi kohal ikka veel üsna kõrgel, et Vadsøs hoitakse au sees Umberto Nobile ja Amundseni aegset dirižaablimasti ning Vardø on üldse üks meeldivalt jabur linnake.

Teno maratoni peeti 20. juulil 2013 neljandat korda. Esimestel kordadel oli patrooniks tuntud poliitik ja kirglik kestvusalade harrastaja Alexander Stubb, kes küll ise Tenos ei jooksnud. Maratonil osalejaid on olnud 20-30 ringis. Sellel aastal oli täis-, pool- ja veerandmaratonil kokku 74 jooksjat. Registreerida saab 60 euroga ka maratonipäeval kohapeal, kuid eelregistreerides saab sama raha eest ka särgi. Ööbida on võimalik Utsjoe ja selle ümbruse arvukates lomakülades või kalaturismi hüttides, kuid ka Utsjoe saami koolimajas. Selleks kontakteerusime maratoni korraldaja Heidi Keskitaloga. Ööbimine maksis 20 eurot nägu. Koolis peatujaid oli teisigi, iga pesakond majutati eraldi klassiruumi. Umbes sajale õpilasele mõeldud koolikompleks oli moodne ja avar. Heaoluühiskonnale omase hubasusega sisaldas see ka raamatukogu, ujula ja köögi. Kõik õppevahendid koolis olid kolmekeelsed – lisaks soome ja norra keelele püütakse elus hoida ka saami keelt, meie üht hääbuma kippuvat sugulaskeelt. Ainsana Soomes on 1300 elanikuga Utsjoki vald veel saami enamusega. Kuna meie tuba asus kohe köögi kõrval, kus võisime ka oma rokka keeta, siis avanes meil sõna otseses mõttes võimalus piiluda maratoni korralduse köögipoolele ja korraldajatega pisut juttu puhuda. Samas komplekteerisid külamemmed auhindu ja teeninduspunktide portsjone.

Jooks algas 1 km kauguselt Soome põhjatipust Nuorgami küla lähistelt ja kulges piki Soome-Norra piirijõge ülesvoolu Utsjoele (saami Ohcejohka). Jooksjad viidi Utsjoe „Maali-kisakantsli” juurest bussiga kella 15ks starti. Ajal pole Lapimaa suves erilist tähtsust – pidevalt on valge. Poole maa peal väljusid poolikud ning bussi jäi vaid 11 maratoonarit. Ja mina veel mõtlesin jaanuaris Rakvere – Vinni talvemaratonil, et kolmteist on küll tipp! Väikese osavõtjate arvuga kaasneb pingevaba, aga muidu tipp-topp korraldus ja jooksjate humoorikas suhtumine. Jälgegi pole suurmaratonidele omasest paatosest. Autokastiga oli kohale toodud välikemps (seda veeti hiljem piki trassi edasi). Starti ootas ka elektroonse kellaga varustatud turvaauto. Lähtö-pauk anti vanast jahipüssist. Kuigi ümbruse poolest väga erinev, on raja raskus üldjoontes võrreldav Helsinki linnamaratoni omaga. Asfalt on sile ja ilm tüüpiliselt 13-15 kraadi jahe, kuid tee käib jõe kohal pisut üles-alla. Pisut rohkem üles.

Laskumisi kogunes umbes 220 meetrit ja tõusu 286. Kui esimesel paaril kilomeetril arendasid naisterahvad tagapool veel seltskondlikku vestlust, siis üsna varsti jäid kõik oma mõtetega üksi. Vasakut kätt möödusid aegluubis tunturi-künkad, paremal all lookles lai, kaluritäppidest palistatud jõgi. Suurim 70 meetrine tõus oli kohe jooksu alguses kilomeetritel 4,3 kuni 5,7. Esimesel poolel oli raja tähistus 5 km kaupa, kuid pärast poolmaratoni stardikohta läks täpsem arvepidamine sassi. Joogipunkte oli 3-4 km tagant. Kuna jooks kulges küllaltki sirgjooneliselt kirdest edelasse, siis jõeoru reljeefi arvestades võib tuul olla kas poolt või vastu. Meil oli 3-4 m/s tuul edelast ehk vastu. Suure osa ajast nägin esimest naist minuti-paari kaugusel enda ees. Arvasin, et küll ma ta lõpuks kinni püüan, kuid tegelikult kustusin hoopis mina. Viimase kuu ettevalmistus oli olnud vaid paarkümmend kilomeetrit. Võidupüha maratonist põdema jäänud põlv läks järjest valusamaks ning jõud rauges. Umbes 7 km enne lõppu hakkas majakana paistma Utsjoe küla vastas üle Teno jõe Norrasse viiv uhke rippsild Sámi šaldi ehk saami sild.

Ajaga 4:06:13 ületasin jälle üle hulga aja psühholoogilise 4-tunni piiri. Ülle jooks ajale 4:51:48 oli tema kohta normaalne. See oli tal sellel aastal kolmas ja üldse kolmeteistkümnes maraton (nagu juhulikult näitas ka rinnanumber!) Võitja aeg oli 3:16:45. Poronahast maratonimedal kaelas, käes diplom, mis kinnitas, et oleme läbinud „searalaččat Teno maraton-viehkama…”, võis Utsjoe koolikompleksis saunatada ja ujulas ujuda ning algaski kojusõit läbi Inari, Rovaniemi ja Lahti.

Kokkuvõtteks, miks sellised Soome „külamaratonid” head on? Kuigi jooksusõbra rõõmuks on viimasel aastal-kahel jätkunud Eestiski maratone igasse kuusse, siis jooksusõltlane, kes tunneb et ta enam paari päevagi ilma maratonita elada ei suuda, võib alati lahti lüüa selle veebilehe maratonide kalendri ja leida esimesel ettejuhtuval nädalavahetusel ühe või mitu Soome maratoni. Väike guugeldamine annab valiku tegemiseks veebilehed ja asukohad. Registreerida saab reeglina jooksupäeval – ja minek! Tenosse tasub minna, kui kavatsete külastada ka Norra põhjaosa, olete huvitatud saami-värgist või olete kalapüügifänn. Arvatavasti silmas pidades selleaastast vähest osavõttu maratonidistantsil kaalutakse järgmisel aastal trassi mõningast kergendamist. Maali asuks ikka Utsjoel, kuid rada ei algaks mitte Nuorgamist, vaid kulgeks piki Tenot allajõge. Kuid ausalt öeldes, vahet pole. Teno jooksu võlu peitub muus kui minutitelugemises.