Eelmisest postitusest on möödas pikk aeg. Juuli keskpaigas toimus meil Kalevi staadionil lõigutrenn kus vahelduseks pehmele ja kõvale pinnasele saime tunda tartaankatet. Põnevaks tegi veel asjaolu, et see oli minu esimene kord üldse külastada seda renoveeritud ja legendaarset staadioni. Kõik nägi väga kena ja sinine välja!

Trenni viis läbi tunnustatud jooksutreener Einar Kaigas kes seletas väga hästi ja selgelt lahti staadionil jooksmise harjumused ning põhimõtted. Tegime erinevaid hüplemisi ja jooksuharjutusi ning ka seal oli palju uut mida sai proovida esimest korda. Trenni maiuspalaks oli "püramiidi stiilis" lõigutrenn kus jooksime 200, 400, 600, 800m lõike ja ning siis tagasi alla 600, 400, 200. Lõikude vahele ka muidugi sörkjooks!

Eelnevalt olen maininud ka, et kõik pole seni sajaprotsendiliselt sujunud. Jalaga on olnud muresid ning ka lõigutrennis tundsin seda kohati. Fookus on läinud nüüd sellele, et läbida lihtsalt maraton kui et projekti alguses oli eesmärk joosta alla 4h. Treener Toomasega olen olnud pidevas suhtluses ning sõnum on lihtne - tee nii palju kui saad ja ainult rahulikud/pikemad jooksud. Treeninguid on vähem ja eesmärk on hoida jalga ainult üheks päevaks ja distantsiks. Viimases ühistrennis rääkis treener Toomas veel maratoni eelsetest ettevalmistustest ning mida ja kuidas tarbida pika distantsi ajal. 

Ainuke jooks kus ma katsetamas käisin oli 31. augustil toimunud Mustamäe rahvajooks. Distants oli 10,8 km ning rada oli vahelduval pinnasel ja väljakutsuv. Jalg püsis jooksu vältel kenasti ning annab eneseusku pühapäevaks kus muidugi distants palju pikem. Vahepeal olen käinud paar korda ka füsioterapeudi vastuvõtul kes on andnud mulle spetsiaalseid harjutusi mida teen igapäevaselt. 

Millise emotsiooniga ma maratoni jooksma lähen? 

ikka positiivse mõttega, Ärevust täis ja küsimusi palju..ma tean, et see tuleb raske, et kuidas jalg peab vastu jne jne.. aga tuleb kuulata oma keha ja nautida kogu protsessi. Minu treener Toomas Tarm ütles, et  positiivne meel on samuti  paranemisprotsessis oluline  ja usun, et nii ongi 🙂

Lõpetuseks tahan enne maratoni tänada oma treenerit Toomas Tarmi ning oma meest Martit.. kes aitavad hoida minu meele erksana ning pea püsti rasketel aegadel. Väga kerge oleks olnud mitmel korral alla anda selle projekti jooksul. sest pausid sees, trenni normaalses rutiinis pole teha saanud ja ega kui asjad ei suju, siis hakkad kõiges kahtlema. Paljud teist on minusse ikka veel uskunud ning ma annan endast parima, et Teile mitte pettumust valmistada. Raskel hetkel mõtlen Teile ning see on minu elu kõige suurem väljakutse! 🩷

Ja ühes postituses ma mainisin, et "Kunagi ei tasu alla anda" siis selle motoga ma purjetan lõpuni! Võtan seda rohkem rännakuna kui võistlusena!

Fotod: Elis Kaurson