See kõik algas juba talvel, kui rühm mägimatkahuvilisi ümber laua sattus ja otsustas teha retke ümber Alpide suurima mäemassiivi Monte Rosa. Just siiakanti jääb kõige rohkem „üle-neljatuhandelisi“ mäetippe ja Euroopa suurim jäämüts – liustike süsteem, millel saab nüüdseks aastaringselt suusatada. Muudest Alpide mäestikest on see massiiv eraldatud järskude, üle kilomeetriste kaljuseinte ja ligi kolme kilomeetri kõrguste kurudega. Aga töökad walserid - nii kutsutakse Monte Rosat ümbritsevate orgude saksakeelseid elanikke – on aastasadade jooksul rajanud siia imelise 170 km pika ja 11km tõuse-laskumisi hõlmava mägiradade võrgustiku, mille abil saab kogu mäestikule tiiru peale teha.

Juba jaanuaris panime paika päevateekonnad ning broneerisime hotellid ja mägihütid. Tavapärane TMR (ehk Tour Monte Rosa) võtab üheksa kuni kaksteist päeva. Kogenud ultrajooksjad suudavad selle raja läbida ühe jutiga 30-60 tunniga. Meie otsustasime kuue päeva kasuks. Lennupiletid Zürichisse said ka üsna varakult broneeritud – ikkagi otselend (hiljem avastasime, et ka Milano olnuks sama kaugel ja „otse“). Algselt oli plaanis kasutada Šveitsi ülitäpset raudteeteenust aga viimasel hetkel otsustasime rentida lennujaamast ühe auto. Ilmselt siis taipasime esimest korda, et meid on seitse… nagu päkapikke. Kolm paari – Ruth ja Mart, Eva ja Pärtel, Siiri ja Harri ning üksiklane Toomas.

Ettevalmistuste kirjeldamisega armsat lugejat koormama ei hakka. Jätkame hetkest, mil oleme oma kodinatega rendiauto ees ja avastame, et ruumi jalgade ja pakkide jaoks on napilt. Mõningase pusimise ja punnitamise järel on autos nii inimesed kui pagas ja just siis kleepus meem seitsmest päkapikust lõplikult meie kõnepruuki.

Algas neljatunnine sõit retke stardipaika, kaunisse alpikülla Grächenisse Monte Rosa põhjanõlval. Sellele teele mahtus kaks sirutamispeatust ja üks rongisõit läbi 15 kilomeetri pikkuse Lötschbergi tunneli: autod sõidavad sujuvalt avatud platvormiga rongile, reisijad jäävad autosse istuma ja rong sõidutab mägede alt läbi. 20 minutit järjekorras ootamist ja sama pikk sõit. Aja kokkuhoid võrreldes kitsaid serpentiine pidi mägede ületamisega ulatub paljudesse tundidesse.

Grächenis tegime esimesed jalutuskäigud ja kohanesime oludega. Ilma oli ennustatud jahedat ja vihmast, aga see õnneks muutus see jahedaks ja päikseliseks. Matkamiseks igati sobiv. Ka järgmise päeva kulutasime sisseelamiseks. Tegime retke lähedal asuvasse Hanningalpi, kust peaksime matka viimasel päeval läbi tulema ja sealt edasi oma 1000 meetrise tõusuga 16 km pikkuse jalutuskäigu mägedesse. Siin puutusime esimest korda kokku varingute tõttu suletud radadega. Sel kevadel olid tugevad varingud viinud ära suure tüki meie esimese päeva rajast koos varingutõketega ja see sundis plaane muutma. Siiski paistis kõik klappivat.

T 29.07 Grächen – Zermatt ehk „pikk päev“ – 38 km, +1964/-1819  11:20h

See pidi olema ja ka sai meie pikimaks matkapäevaks. Kui „õige“ rada pidanuks umbes kahe kilomeetri kõrgusel piki nõlva kulgema, siis tänu varingutele tuli laskuda alla orgu, tõusta üle kilomeetri, siis taas laskuda oru põhja ja taas tõusta üle kilomeetri, et lõpuks laskuda Zermatti. Otsustasime käigu pealt vaadata, kust ja kuidas saab – alternatiiv olnuks mööda oru põhja minek.

Meeleolu oli ülev. Algas esialgu lauge, kuid siis üha järsem ja konarlikum laskumine orgu. Nägime, kuidas mägedes metsa langetatakse – nimelt helikopteriga, mis palgid ligipääsetavasse kohta ehk tee äärde toob. Kõik olnuks imeline, kui mul poleks põlved valu tegema hakanud. Mis teha – geenid. Kogu mu suguvõsa kimbutab elu teises pooles krooniline liigespõletik artroos mis teeb laskumised vaevaliseks. Esimesel päeval ei taibanud ma ka valuvaigisteid võtta…

Laskumine orgu

Mõne tunni pärast oleme all, et kohe üles ronima hakata. Minna tuli nii kose alt kui mööda kaljuseintele ankurdatud redeleid. Nende vahel konarlik matkarada. Taas mõne tunni pärast olime uhke nimega Europahütte-nimelises mägihütis. Siin saab nii süüa kui ka ööd veeta, kui kohad varakult broneerida. Meil sai siin pool päevateekonda tehtud. Siit avaneb ka ülev vaade poolekilomeetrsele Kuoneni rippsillani, mis viib üle varinguohtliku oru.

Poolekilomeetrine rippsild üle varinguohtliku oru.

Asume pärast kehakinnitust reipal sammul teele, et mõne tunni pärast seista suletud raja ees – siin ongi varingute tõttu rada katkenud ja tuleb alla, kilomeeter madalamal oleva oru põhja pöörata. Kui ülejäänud seltskond on valmis taas mäkke tõusma, siis minu mure tulitavate põlvede pärast sunnib mööda oru põhja Zermatisse jalutamise kasuks otsustama. Lepime kokku, et ülejäänud ootavad mind all ja siis paistab, kes mäkke ja kes orgu jääb. Mulle jääb seltsiks Siiri, kes ei raatsi mind üksi laskuma jätta, ülejäänud on juba tund varem all. Kurvastuseks viib rada tagasisuunas – enam vähem rippsillaga kohakuti olevasse Runda-nimelisse asulasse. Jõudes lõpuks kõik koos mäkke tõusva raja algusesse on selge, et seda kahekümnekilomeetrist tiiru keegi meist enam teha ei jõua. Kell on juba pool seitse ja kui õhtusööki tahta siis on vaja Zermatti kiirustada. Selgub, et ka oru põhja rada on viidud nõlvale ja viimased kaheksa kilomeetrit polegi paljas lust ja lillepidu. Pärast ligi kaheteisttunnist päevateekonda oleme üsna väsinutena Zermatis. Tavalised rituaalid: pesema-sööma-magama. Aga kõigi uni on rahutu. Jalad on väsinud ja päeva muljed ei lase sügavalt uinuda.

K 30.07 Zermatt-Résy ehk „kõrge päev“ - 31,3km + 2109/-1680  9:31h

See päev algas pika tõusuga – ligi kaks kilomeetrit tõusu 3300 meetri kõrgusele kurule Itaalia-Šveitsi piiriks olevale Theodulpassile, millest viimased kolm kilomeetrit ja kolmsada tõusumeetrit tuli mööda Theodulglaciere’i liustikku kõndida. See viimatine asjaolu tegi murelikuks, sest kõik Interneti soovitused käsitlesid mikrokrampoone ehk kettidega jalatsi alla kinnitatavaid metallnaaste. Kamba peale oli meil neid neli komplekti kaasas, lisaks kõigil matkakepid, mis samuti tuge pakuvad. Plaan B, kui krampoonid hädavajalikuks osutuvad, seisnes selles, et jaguneme kaheks – üks grupp jääb alla ootama, kõige kiirem lippab tagasi ja viib all ootajatele krampoonid kätte. Aga läks teisiti.

Hommik Zermattis, pea kohal Matterhorn.

Karge ja pisut udune hommik oli imeline. Reipa sammuga läks tõus kaunite vaadete abil imeliselt ja liustiku servale jõudes ei hakanud keegi ei riideid lisama ega jalatseid kohendama. Lihtsalt sammusime edasi ja esialgu oli kahe rajatraktori laiune tee kaunis lauge ja krobe. Umbes poole pealt läks tõus järsemaks ja lumi pehmemaks, mistõttu vajus iga samm rohkem sisse ja tossud vettisid läbi. Aga keegi pausi ei teinud ja varsti oli jää ja lumi seljataga ning meie kuru harjal kõval maal. Siin käib parasjagu kibe ehitustöö, suured köisraudteejaamad lubavad nii Šveitsi kui Itaalia poole sõita ja ümbritsevad liustikud on täis väiksemaid mäesuusaradasid, mida parasjagu talveks valmistudes kõpitsetakse. Muide, just siin Monte Rosa liustikel on võimalik aastaringne suusatamine – mõned nõlvad siinsamas, mõned massiivi teisel küljel, Saas Fee kohal.

Theodulglecheri liustikul – kolm kilomeetrit piki jääd ja lund.

Istume pruukostiks maha hubasesse alpihütti – nüüd juba Itaalias, Aosta piirkonnas - kus saab nii sooja jooki kui süüa. Kõigil palged-käed punetamas. Saab nalja visata ja ennast koguda. Üksmeelsel otsusel tunnistati see tõus väga mõnusaks. Päevaplaan näeb edasi vaid üht „väikest“ paarisajameetrist laskumist, siis sama suurt tõusu ja edasi lauget laskumist kahele kilomeetrile. Varsti jääb hiigelsuur ehitusplats seljataha ja algab mõnusalt looklev retk alpiaasadel. Paike vajub juba silmapiiri kohale, kui kahekümne kilomeetri ja kahesajameetrise järsu-konarliku tõusu järel jõuame väikese mägihüttide rühmani, mis uhkelt Ayasi oru kohal sirutuvad. Need moodustavadki kahe kilomeetri kõrgusel asuvad Résy, kus meid ootab dušš, söök ja öömaja.

N 31.07 Résy-Alagna ehk „kahe kuru päev“ 27,2  +1731/-2546  8:30h

Täna peaksime tõusma kahele pisut alla kolme kilomeetrisele kurule ja laskuma kahte orgu – Lys’i ehk Gressoney ja Valsesia orgu, mille tipus paiknevasse Alagna nimelisse linnakesse jääme öömajale. Esimesse orgu saab minna üle erinevate kurude – kõige sirgem ja siledam on Bettaforca, sellest järgmine on vaid kilomeeter pikema raja ja 100 meetrit kõrgem Rothorn, mis on järsk ja konarlik. Vastvalt seiklushimule jagunevad päkapikud kaheks: kolm läheb siledamale, neli konarlikumale rajale. All orus koguneme uueks kuruületuseks. Kokku ligi kilomeeter tõuse ja rohkem kui kilomeeter laskumist. Ja seejärel üle kilomeetri tõusu ja sama palju laskumist. Nüüd juba naaberprovintsi Piemontesse, Alagnasse. Sööme mäel, kus suusaliftide vahejaama kõrval on mitmeid mägihütte.

Monterosa massiivi kõrgeimad tipud. Pildi keskel olev suusalift ja kruusatee viivad Bettaforcasse

Jälle üks tore päikseline tõus, täis naljatamist ja hingeldamist. Einestamine kipub venima, sest enne meid on suurem rühm „turiste“ ehk siis liftiga mäkke tõusnuid. No küll neil alles läheb aega veini ja prae valimisega! Mitte nagu meie, kes on juba sada korda valmis mõelnud, mida tahta. Aga olgu. Ilm on täis päikest… Rada tõuseb alguses natuke aga siis juba järsult ja kiviselt. Col d’Olen 2887m kõrgusel täidab meid hämmastusega: seljataga päike ja kergelt kohav tuul, ees paks pilv ja haudvaikus. Kuru kohalt justkui noaga lõigatud. Siin jalga puhkavad kohalikud matkasellid räägivad, et selline olukord olla siin sage.

Järsk ilmamuutus Piemontesse jõudmisel – nagu oleks päikese käest vati sisse astunud.

Alla alpiaasadele viiv rada on lauge ja maaliline. Kõigi meeleolu on ülev kuni ühe vastiku kohani just enne Passo Foric’i nimelist kaljunukka – vesine ja libe kaljusein, kust tuleb ennast üle nihverdada. Allpool paarsada meetrit järsakut, mille järel teist sama palju püstloodis kaljuseina. See ületab Toomase selle päeva kannatuste läve ja ta otsustab laskuda alla orgu, kust pidi minema otsetee Alagnasse – või vähemalt nii olid seletanud kohalikud kurul. Laseme Tomil minna ja jätkame. Ühel hetkel hakkab lauge alpiaasa-rada väga järsult laskuma. Kitsas, okastaimed äärtes. Muide – just needsamad alpiaasad moodustavadki kuulsa „freeriders paradise“ ehk siis sedasorti mäesuusatajate-lumelaudurite meeliskoha, kes armastavad ette valmistama ehk „metsikuid“ laskumisnõlvu. Neid olla siin maailmas kõige ohtramalt – sellest ka hüüdnimi – kes ei usu, tippige see märksõna Google Maps’i ja vaadaku, kuhu juhatatakse.

Aga tulles tagasi järsu laskumise juurde: teistele see kuigivõrd probleeme ei valmista, aga mul hakkab valuvaigisti mõju kaduma ja just see järskus toob põlvevalu teravalt esile. Ilmuvad põõsad, siis juba puud ja olemegi kaunil aasal väikse külakese juures. Kella „träki“ järgi peaks olema veel 400 meetrit laskumist ja kahe kilomeetri pärast „kodus“. Ehk siis midagi väga järsku. Just sellest laskumisest saab alguse kaks päeva kestnud omavaheliste vaidluste-naljade-meemide sari. Reipamad meist lähevad kohe eest ära, meie Siiriga jääme trepile. Nimelt on usinad alanjalased siia sättinud raja toeks tahumata kividest astmed ja kohatise sillutise. Need astmed on üsna kõrged – laskumine on järsk – ja vahelduvad muldse osaga. Iga suurem aste teeb mu põlvedele valu. Nii siis tulemegi alla „üks samm korraga“. Nojah, ühel hetkel oleme imeilusas Alagnas – hoolitsetud majad ja õued, sillutisega tänavad – ja mõne kvartali pärast ka ööbimiskohas, vastrajatud moodsas alpi-stiilis spa’s.

Teised on juba toad kätte saanud. Käin kähku duši all ja loputan higise päevavarustuse ning panen kuivama. Õhtusöögiks läheme kõrval asuvasse väiksesse restorani… ja lähebki lahti päeva meenutamiseks. Ja me Siiriga oleme nii hämmingus, sest teised vannuvad, et läksid täpselt träki järgi ja mingit treppi polnud. Alguses leiame ühise konsensuse, et ju nad ikka mingit kõrvalrada kasutasid, sest pole ju võimalik, et sama tee nii erinev tundub. Aga vaidlus ja sellest tulenev nöökimine puhkesid üha uuesti. Ja nii ka järgnevatel päevadel. Aga Alagna on imeline, tõeline Alpide pärl. Sinna tahaks tagasi!

R 1.08 Alagna-Macugnaga ehk „ühejutipäev“ 26,6 +1593/- 1437  7:56h

Sedapuhku pidi olema „kergem“ päev. Üle kuru järgmisse orgu – Anzasca oru tipus olevasse Macugnaga asulasse. Eelinfot palju polnud, ei miskit rasket ega ka kerget. Hommikul oli, nagu ikka, hea ja helge olemine. Jätkus lõõpimine teemal „oli trepp või ei“ mis päädis filosoofilisemat laadi aruteludega „mis on trepp“ või kas „trepivalem“ peaks kehtima ka vabalt kujunenud treppidele. Päike, kerge tuul, tasapisi üha järsem rada ja siis ilmuvad „trepid“ uuesti. Suurte kividega ääristatud-sillutatud rada, kohati ka astmeid. Ja nii kilomeetrite viisi. Juba kaob mets, siis alpiaasadki – vaid kivine-kaljune maastik ja sillutatud meetrilaiune rada.

Sillutis teel Colle del Turlo’le.

Ja olemegi kitsas kaljupraos, kus on neist samadest kiviplaatidest sätitud istmed ja isegi üks lauake. Nii kaugele kui silm seletab, jätkub see sillutis ka edasi. Istume, puhkame ja usinamad guugeldavad. Colle del Turlo - Walseri keeles Ds’ Turlji tähendab „väike värav” - on iidne salakaubatee, mida mainitakse juba 16ndal sajandil, kuid mis ilmselt on palju vanem. Möödunud sajandi 30ndatel seda uuendati  ja nimetati muulateeks.

Laskumine Turlolt mööda iidset salakauba- või muulateed

Meie kurul pikalt pidama ei jäänud: külmavõitu ja tuuline. Alla minnes venis meie päkapikusalk õite pikaks. Kui sillutatud alpiserpentinidel veel võis eesolijaid allpool näha, siis metsapiirini jõudes see mugavus kadus. Muide, siin lõppes ka sillutis. Edasi viis taas ülikitsas ja järsk ning konarlik metsarada. Olin eelmise päeva valusast kogemusest õppinuna hästi rahulik ja aeglane. Siiri seltsiks tulime tasapisi. Aja survet polnud, laskusime Anzasca kõrvaloru Quarazza põhja ja kõndisime seda pidi ööbimiskoha poole. Macugnagasse jõudes avastasime rajalt võistlustähised – lipukesed ja viidad. Siin on treilivõistlus algamas/käimas - 18/36/58km distantsid? Noh, näeme. Eespooltulijad olid taas toad kätte saanud, mis muud kui pesema ja sööma. Trepivaidlus hakkas juba lahenema, nüüd puhkes uus arutelu – kes ja keda peaks järgi ootama? Konsensus kõlas – olgu eesminejad ja tagatulijad aga üksi ärgu keegi jäägu. See mõte paistis kõiki rahuldavat.

Nüüd peab rääkima söögist (taimetoitlased ja veganid jätku see lõik vahele). Kuna siesta-aeg polnud veel läbi siis arvasime, et oleks hea idee einestamiskoht kinni panna. Üsna juhuslikult ette sattunud söögikoha esindajaga (see osutus olema peakokk) vesteldes sai selgeks, et nemad pakuvad valikut kohalikke sööke ja neid peab ette valmistama oma kaks tundi. Midagi on küll ka „otsetulnutele“ aga nad soovitavad varakult valida. Päkapikud kogunevad… ja valmib otsus: viis pikalt küpsetatud seakooti ja üks „kes otsustab kohapeal“ ja üks, kes „liitub hiljem et võtta külm jook koos teistega“. Nii me siis kaks tundi hiljem sisse marssisimegi. Varsti saime oma koodid, ja „kohapealotsustaja“ oma hiina/mongoolia paja – leegil keeva puljongipaja, kus tooreid loomalihalõike ise hautada, kõrvale keedetud värsked kartulid ja viis eri kastet. No kõik see kraam sulas suus! Andsime hautajale seakooti ja saime vastu loomaliharibasid kartulil. Unustamatu maitseelamus! Ja see õhkkond, toimetamine, jutud… Aah, õnnis hetk, peatu! – nagu ütleks Goethe.

L 2.08 Macugnaga-Saas Fee ehk „tormipäev“ 26,4  +1709/- 1303  8:33h

Nagu ikka algas hommik reipalt. Ilmateade oli jätkuvalt soodne (+15, päike), mis võiks minna halvasti? Ees pidi ootama järseim ja raskeim tõus, aga veel polnud sellest märkigi. Meie lahkumine Macugnagast algas koos varem mainitud võistluse stardiga – MEHT ehk Monterosa East Himalayan trail 2025 (pretensioonikas nimi viitab paljurännanud ekspertidele, kes on öelnud, et ainus koht Euroopas, mis on sarnane Himaalaja - maailma kõrgeima mäestikuga - on just siin ümbruses. Siit ka ambitsioonikas nimi). Meie rada klapib täpselt võistlusrajaga, kui eirata asjaolu, et meie tõuseme aga nemad laskuvad. Niisiis astusime reipalt ülesmäge. Tuul tõuseb, mõnus ja jahutav. Siis hakkab pea selgest taevast sadama peent, tihedat vihma. Paneme joped peale. Veel veidi tõusu – just hakkavad saabuma esimesed lühemate distantside jooksjad, kes meile vastu tulevad – kui olukord pöörab väga halvaks. Taevas kattub paksude pilvedega ja laskub meie kohale, tuul tõuseb maruks, temperatuur kukub järsult, vihm paisub jämedaks ja rõhtsalt piitsutavaks. Seisatume ja sikutame jalga esmalt tormipüksid, natuke aega hiljem paneme peale keebid ja kätte kindad. Edaspidi enam riideid juurde lisada ei saa, torm ei luba. Vihmast saab lumine lörts. Käed kangestuvad, sest kindad on läbi vettinud. Sammhaaval rühime kõik pead maadligi edasi.

Torm on tulekul.

Ükshaaval hakkavad meile vastu tulema külmast ja tuulest räsitud võistlejad. Plaksutame ja ergutame neid, kuidas oskame. See annab sooja endalegi. Ja ühtäkki olemegi jõudnud Monte-Moro Pass’ile. Siia on kaljunuki alla ehitatud mägihütt, kuhu sooja saama tormame. Käed on nii külmakahjustatud, et ei saa seljakoti- ja rõivaste lukke-kinnitusi avatud. Aitame üksteist ja saame üleriided ära ja jalatsid ära. Siis ruttame kamina äärde sooja. Tellime kuuma jooki ja suppi, kõrvale walseri- ehk krõbedaid pannkooke singiga. Tüdrukud vappuvad veel külmast ja neile tuuakse villased pleedid. Soojeneme ja justkui ärkame taas elule. Juba tunni pärast on imeline tunne ja väljas on maru taandunud. Tuul ja külm on samasugused aga sadu on lakanud ja päike paistab. Kõigepealt tõuseme mööda kaljusse rammitud astmeid oma sadakond meetrit, et hetkeks langetada pea majesteetliku Neitsi Maarja kuju ees. Selle on siia karmi paika ehitanud siiralt usklikud walserid.

Neitsi Maarja kuju Monte-Moro Pass’il.

Seejärel sama teed tagasi ja hakkame mööda kaljupangastikku laskuma. Kohtume ikka ja jälle läbivettinud võistlejatega, kuni rada meid lahku viib. Varsti oleme Mattmarki paisjärve ääres. Sellel kunstjärvel on väga pikk ja dramaatiline ajalugu. Nimelt laskub sinna Allalini liustik, mis kevadeti sulades on sajandite vältel all orus paiknevaid külasid rusuvooludega hävitanud. Möödunud sajandi viiekümnendatel alustati uuringutega ja kümmekond aastat hiljem rajati tamm ja hüdroelektrijaam. Org sai päästetud ränga hinnaga – 1965ndal aastal mattus ehituslinnak rusuvoolude alla ja hukkus 88 inimest.

Meile tähendab paisjärv laugemat rada. Kilomeetrid justkui sulavad jalge all. Tammi jalamilt on vaja laskuda pool kilomeetrit mõne kilomeetri vältel, et jõuda Saas (see oru nime tähistav eesliide on siin kõigi selle oru asulate ees) Almagelli. Taas järsud ja konarlikud laskumised. Õhk muutub üha soojemaks, varsti on kõik taas lühikese dressi väel nagu hommikul.

Tee Almagellist Fee’ni (meie ööbimispaik) on lauget tõusev kruusatee. Püsime kõik kambas koos ja jutleme valjuhäälselt. Tempo on reibas ja tuju ülev. Saas Fee võtab tummaks. Haruoru sopis, pea kahe kilomeetri kõrgusel asuv alpiküla on täis modernseid, kuid maitsekaid alpihotelle. Liustikud valguvad siia lausa kolmest küljest. Suusaliftid viivad üles, kus saab aastaringselt suusatada. Mis muud kui seljakotid tuppa ja sööma! No nüüd ei tahtnud jutuvada lõppeda. Oli see alles päev!

P 3.08. Saas Fee – Grächen ehk „hirmupäev“  21,1  +1054 / -1257 7:23h

Hommik oli taas imeline. Kuna see päev tõotas tulla kergem – plaani kohaselt vaid umbes 20 kilomeetrit – siis otsustasime tavalisest tund hiljem lahkuda. Vaid Toomas teatas, et läheb kohe, sest on eilsest külmetanud ja seega aeglasem ja kardab muidu liiga maha jääda. Päikesekullases hommikus lahkume Feest ja peame plaani siia (ja Alagnasse) tagasi tulla. Lummavad vaated, aeglane tõusmine kuni jõuame „pärale“. Ühel hetkel suubuvad läände jääv kaljusein ja idapoolne kuristik kokku üheks kitsaks rajaks keset kaljuseina. Ajuti tuleb ületada kaljupanku, kohati klammerduda seina rammitud köite külge. Ja nii tunde järjest! Täpselt poolele teele jääb väike org, kus saab rahulikult pikutada. Koguneme ja sööme kaasa võetud snäkke. Elevust on ülearugi. Ootame-loodame, et teine pool on laugema aga mitte sinna poolegi. Üks koht, kus köis on katkenud ja rada ebaselge võtab eriti palju aega. Oh seda õpetamist ja suunamist kõrvalseisjatelt, kellel ületus kas juba tehtud või alles ees!

Mägioja teel Feest Grächenisse.

Aga ükskord lõpeb iga rada ja ühel kaunil hetkel oleme taas Hanningalpis. Siin ootab Toomas ja keelepaelad pääsevad valla. Kolmel meist on kõrgusekartus ja neile oli see päev tõsine võitlus sügaval sisemuses paikneva hirmuga. Ega ülejäänudki ohte naljaks pööranud – nii see päev „hirmupäeva“ nime saigi.

Kaljurada (vt nelja retkelist pildi ülalosas).

Hanningalpist laskumine oli käkitegu – see 500 meetrit kruusateed justkui sulas jalge all. Ja olimegi taas armsas Grächenis, sedapuhku uues hotellis, imearmsas retrostiilis alpimajas. No ei jõua kõiki neid muljeid ümber jutustada, mis õhtusöögilauas räägitud said. Kaks märksõna: torm ja hirmu nõlv – on need mis kõigil meeles. Tõus Theodulpassile, alpiaasad, muulatee ja muu tuleb alles tükk maad pärast seda.

Mida siis kojuteest rääkida? Kuna lend on alles õhtul, siis „hüppame“ läbi Šveitisi pealinnast Baselist. Vahva. Just nagu Tartu, aga nõlvad on kõrged ja taamal paistavad kõikjal lumised mäed. Seejärel surume end taas „konservipurki“ ja olemegi lennuväljal. Kodu ootab!

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et vist jääb sulg nõrgaks kogu selle retke ülevust kirjeldades. Kolm märksõna. Esiteks - mäed. Karm loodus ja sellega kohanenud elanikud moodustavad hämmastava koosluse. Seda ei saa koged pildi või jutu abil, selle sees tuleb ise olla. Teiseks – seltskond. Hea ja kokku klappiv matkaseltskond annab võimaluse nii tõsiseks jutuks kui naljatamiseks. Lahendab koos ette kerkinud probleemid ja ületab raskused, toetab üksteist ja laseb vajadusel omaette kulgeda. Kolmandaks – uhkus. Enese ületamise ja sõprade üle. Kauni looduse, ilma, hakkamasaamise, raskuste ületamise üle. Need on head tunded, kahjuks igapäevaelus üha haruldasemad.