Juuli on juba poole peal, aga endiselt ei ole kokku võtnud oma juunikuud. See tähendab vaid seda, et vahepeal on olnud nii kiired ajad, et aeg on justkui mööda lennanud. Seega siin ma siis nüüd olen – võtan kokku oma neljanda kuu eesmärgipäraseid maratoni treeningud. Juunikuusse mahtus palju. Lõpetasin ülikooli, käisin kahel reisil, toimus projekti ühistreening ja tegin mõõdukas koguses trenni. Aga kõigest järgemööda. 

Pärast ülikooli lõpetamist suundusime Türki oma elu esimesele pakettreisile, mille ainus eesmärk oli maksimaalselt puhata – ja see eesmärk sai ka täielikult täidetud, ujusin ja päevitasin seitse päeva järjest. Õnneks on jooksmine selline spordiala, mida saab igale poole “kaasa võtta”. Siiski oli sealne kliima niivõrd palav, et peaaegu kõik trennid tegin hotelli jõusaalis. Ja mis seal salata, see kuumus väsitas päris korralikult, nii et kooskõlas treeneriga tegin trennid vastavalt enesetundele. Jaanipäevaks tulime tagasi koju, kuid see möödus mul väga ebatraditsiooniliselt. Valmistasin ette enda kandideerimist magistriõppesse. Enne juulikuu saabumist jõudsin ka ära käia Soomes autotripil. See oli väga spontaane aga lõbus seiklus. 

Nagu ma juba varem mainisin, tõi juunikuu mõõdukas treeningkoormus kaasa selle, et reiside ja muude toimetuste kõrvalt kadus mul harjumuspärane rutiin. Rutiin, mida olin neli kuud oma ellu sisse toonud. Treeningute sobitamine igapäevategevuste vahele muutus keeruliseks. Väljas sadas pidevalt vihma ja pean tunnistama, et motivatsioon langes – mul oli isegi kohati tunne, et ma ei saanud iseendast enam päris hästi aru. Kas ma olin väsinud? Tõenäoliselt küll. Lõppude lõpuks oli üks suur eluetapp – ülikool – just läbi saanud. Seega nautisin seda rahulikku kulgemist, käisin laulu- ja tantsupeol ning veetsin aega oma sõpradega ning samal ajal tegelesin oma magistrisse sisse saamisega. 

Trennid olid jäänud tahaplaanile… Laulupeo nädalal jõudsin trenni ainult paar korda. Tegelikult oli sellega raske leppida ning kuklas oli kogu aeg mõte, et midagi on justkui valesti, kuidas ma niimoodi teen, et ma lihtsalt ei lähe trenni jnejne. Õnneks ei kestnud see periood kaua, ning järjest hakkas tulema rõõmsaks tegevaid uudiseid. Justkui mingi uus “hingamine”. Ma sain sisse Tartu Ülikooli Haridusinnovatsiooni magistriõppesse, mille üle olen ma väga õnnelik. Samuti olen nüüdseks taas trennilainel ning naudin seda väga. 
Esmaspäeval, kui mul oli plaani järgi ees rahulik 10 km jooksuring, muutis kuumus ja  päike selle ootamatult raskeks. See pidi olema lihtne trenn, aga niipea kui hakkas keeruliseks minema, haaras juhtimise üle mu enda mõistus. Mõtted ketrasid: „Mis oleks, kui jätaks trenni pooleli?“ või „Sul on ainult kaks kuud – kui sa praegu ei jaksa, kuidas siis hiljem?“ Ometi surusin end lõpuni, tegin vahele paar kõnni sammu ning jooksin oma 10 kilomeetrit ära. Kodus rääkisin oma emale, et ma olen põnevil aga samas väga hirmul, mis kahe kuu pärast saama hakkab. Minu ema siis ütles mulle, et raske on see nagunii, aga sinu enda teha on see, kuidas sa vaimselt sellele peale lähed. See võib kõlada cheeselt aga pärast seda olen oma trennides selle üle juurelnud ning tõesti, kui läheb raskeks üritan mõelda ilusatele asjadel. Lõppkokkuvõteks ma olen ise selle valiku teinud ning ma ei kahetse seda sugugi ja olen uhke, et olen siiamaani jõudnud. Öelge siis veel, et emadele ei ole õigus! :D 

Kristiina valmistub Swedbanki Tallinna maratonil läbima oma elu esimest maratoni. Teda juhendab sel teekonnal Kaupo Tiislär spordiklubist FB Jooksmine.

Fotod Elis Kaurson ja erakogu

.