Kevadist kalendrit planeerides tahtsin ära käia kolmel suve alguse maratonil. Esmalt mai keskel Riias, mis on mõnusalt mugav, samas ikkagi välismaine maraton. Seejärel mai lõpus Stockholmis, mis on ilmselt parim võimalus kõvahäälsete rootslaste kannustusest osa saamiseks. Ja juunis Pärnumaa Võidupüha maraton, mis on ideaalne jaanieelne tühjendusjooks. Mõtte ja sõnumiga.

Inimene planeerib, jumalad naeravad, kuid plaane teha on ju ikka tore . . . Stockholmi maraton jättis vigastatud jala valusaks, mistõttu pidin vahele jätma Rakvere ööjooksu ning otsustasin loobuda ka Võidupüha maratonist. Ent kõõluse irve muutus tasapisi naeratuseks ning panin end viimasel eelregamise päeval siiski Võidupühale kirja. Teen siis vähemalt pool, kui keha tervet ei luba ja kui stardihommikul on keha hea, regan end stardis täispikale ümber. Ent ilmateadet vaadates otsustasin Võidupüha 25kraadisest maratonisaunast loobuda ja jäin poolmaratoni plaanile kindlaks.

Starti jõudes oli heinamaa autosid täis pargitud, kuna maratoonarid olid juba rajal ning 5 km distants oli just startinud. Võtsin numbri välja ja seadsin tee riietumistelki ning seejärel Tori rahvamaja vetsu. Võtsin oma kõige suuremate aukudega jooksusärgi seljast ja lasin kraanist külma veega üleni märjaks. Mütsi tegin samuti läbimärjaks, samuti pea, sest see on ainuvõimalik sellise temperatuuriga. Kordasin mõni hetk hiljem sama protseduuri veel Tori kirikus, sest keha  kuumenes ja särk kuivas kiiresti.

Stardi eel ikka otsid sõpru-tuttavaid, sest jooksuüritused on ju suhtlemiseks. Räägid mõne sõna ühega, mõne sõna teisega. Täna ei ole aja peale jooksmise ilm. Lähed jälle jooks-kõnniga? Jah, esimesest kilomeetrist viimaseni. Selg laseb joosta? Mida kauem oled jooksnud, seda rohkem on jooksusõpru ehk jällegi üks hea põhjus kauakestvaks liikumiseks.

Sätin end targu stardikoridori viimasesse ritta ja otsustan alustada kõnniga. 170 meetrit kiiret kõndi, see peaks raja eest puhtaks tegema, siis saan oma 330 meetrit mõnusat jooksu segamatult teha. Kõndides leian end kõrvuti arst-ratturiga. Tema on viimane.

Jooksma hakates jõuan peatselt teistele järgi, kõnnilõigule minnes mööduvad nemad omakorda minust. Kõrvuti jõudes tekivad väiksed suhtlemispausid, küsitakse anekdooti, mul on umbes pool meeles, mõtlen teise poole juurde ja saan kohustuse täidetud. Kuna liigun lõõtspillina kord kiiremini kord jälle aeglasemalt kohtan mitmeid samas tempos liikuvaid jooksjaid korduvalt, joostes möödun neist, kuid rõõm on üürike, sest kui sean kõnnisammule, mööduvad nemad minust.

Tõden, et mitmed sõbrad-maratoonarid on sel korral poolmaratoni stardis. Eks poolmaraton annab ju pea sama mõnusa emotsiooni, kuid poole vähema valuga. Võib olla on see ka vanuseline eripära, Kellel põlv, kellel selg, kellel puus. Kuid liikuda ikka tahad. Raja servaski kohtad vanu tuttavaid. Tore!

Võidupüha maratonil on sel korral uus korraldaja, Tori vald on asja enda vedada võtnud, stardikoht Tori kiriku juures on küll sama, kuid rada on uus. Rada kulgeb kaheksa kilomeetri jagu mööda asfalti kuhugi Pärnu suunas (ilmselt), seejärel pöörame tagasi ja kuhugi võpsikusse küla vahele. Edasi-tagasi lõigul saab vastu tulevatele kiirematele jooksjatele plaksutada ning aeglasematele naeratada. Küla vahel ootab traditsiooniliselt vaikne ja tagasihoidlik Eesti publik. Nemad tulid vaatama. Lihtsalt vaatama. Ässitan neid kaasa elama. Mõne puhul toimib, mõne puhul mitte. Mis sa ilma asjata ikka kisad. Jaanipäevaks vaja häält hoida ju.

Küla vahel on laua taha üks seltskond sättinud. Laud on tühje purke-pudeleid täis, tööpäev ju läbi ning palavus vajab jahutamist. Ent pole ka nemad lärmakad. Vaatavad arusaamatu pilguga mööda kulgevaid jooksjaid. Arusaamatus on mõlemapoolne. Minagi ei saa aru, miks nad seal laua taga esmaspäeva õhtul omi purke tühjendavad.

Ühel hetkel tuleb tee peal vastu üks traktorilaadne toode. Linnainimesel on keeruline kohe mõista, mis asi traktori taga on, kuid mingi eenduvate teradega seadeldis, mis ilmselt põllumaaga midagi teeb. Ent võib olla traktorimehelgi on keeruline mõista, miks me suvise palavaga kusagil Tori vahel jookseme.

Järgmisel hetkel suunatakse meid staadoniringile. Jookseme ühe poolkurvi ja teise sirge seal staadionil takkajärgi. Meenub kunagine Bremeni maraton, kus samuti läbi sealse Werderi jalgpalliklubi staadioni jooksime. Hea mõte staadion raja keskel sobitada. Väike vaheldus.

Jalad hakkavad tasapisi märku andma, et distantsist võiks üle poole läbi olla. Lihased kuumavad väsimusest, sest vaatamata 160meetristele kõnnilõikudele tahab keha jooksujupid ikka kiiresti teha. Vahel näitab kell 4.45 min/km kohta, vahel 4.30, vahel 5.00. Näitab, mis näitab, vahel on hea kiiremini joosta. Kasvõi 330 meetri kaupa. Saad oma kiiruse emotsiooni kätte.

Jõuan tasapisi lähemal ühele sinises jooksusärgis tüdrukule. Mõtlen, et kas jõuab tema enne mind Torri või vastupidi. Hea motivatsioon vähemalt.

Palav? Väga ei olegi. Kõnnilõikudega jahtub keha natuke maha ning igas joogipunktis valan ühe topsi vett selga, teise rinnale ja kolmanda pähe. Natuke joon ka. Korraldajad on ühte kohta ka tuletõrje kohale kutsunud, pritsivad voolikuga nii et tossud lirtsuvad.

Järgmine pööre. Ja järgmine. Tundub nagu tahetaks suunataju täiesti sassi ajada, sest vonklemist on distantsi teises pooles päris palju. Ent samas pakub see vaheldust. Ühe vonksu järel pöörame ratsutamismaneeži sisse. Lahe! Hobuseid ega -sitta pole, kuid emotsioone küll. Tead sa siis mõnda teist maratoni, mis läbi maneeži kulgeb.

Viimasel kilomeetril jõuan taas kord järgi sinises särgis tüdrukule. Teen natuke sohki ja asendan viimase kilomeetri kõnnilõigu jooksmisega. Saan mööda. Pärast protokollis vaatan, et ta oli kiireim alla kahekümneste naiste poolmaratonijooksja.

Tori sild, kirik ja finiš juba paistavad, kuid pöörame ühel hetkel jälle. Põrgu. Tori Põrgu. Pehme pinnas paneb põlevad jalad töntsilt õõtsuma, õnneks on silmapiiril tuttav jooksja Valentin. Ei ole küll ilus lõpus sõpradest mööda joosta, kuid ei suuda ennast talitseda. Peame mõlemad Põrgust välja saama ehk jõepervelt üles jooksma. Pressin end künkal temast mööda. Häbematu.

Finišijoone ületan 150ndana. Ilus number. Ajaks 2.08 midagi. Aeg ei oma tähtsust, sest ma ju ei jookse. Jooks-kõnnin. Nüüdki jooksin 21st kilomeetrist vaid 14 ju. Polegi nagu poolmaraton ju. Ent emotsioone mõnusalt väsinud jalgadest, rajal nähtust ja kogetust on küll. Lõpus vahetan mõne sõna Eesmärgiks Tallinna maraton projektis osalevate Marise ja Relikaga ning surun mikrofoni ühes käes hoidva peakorraldaja teist kätt. Tore, et selle ürituse oma vedada võtsite!

Otsin kohta kus pesta ning sulpsan sinnasamma Tori jõkke. Hea ja jahutav. Saab puhta särgi uuesti selge tõmmata.

Süda küll taob endiselt sees, sest ega keha nii kiiresti taastu. Õnneks pole pärismitteterve kõõlus väga valus ehk kahju on ilmselt vähene. Koju autoga sõites lürbin sirgetel lõikudel tomatimahla, plõksin pähkleid-rosinaid ja soolakaramelli kattega datleid ning mõtlen, et päris mõnus oli. Igasuguseid emotsioone. Võitlusi endaga. Võistlusi teistega. Põlevaid lihaseid. Tulitavat päikest. Märga särki. Hobumaneež. Staadion. Seltskond purkidega. Sõbrad-tuttavad. Rajal ja raja kõrval. Mõnus tühendusjooks enne jaanipühi, mil jõusaali ei jõua ning jooksmise asemel teed hoopis lõket.

Ratsionaalselt võttes on jooksuüritused täiesti arusaamatu kontseptsioon. Umbes nagu suusahüppevõistlused. Joosta saad ju ka ise ja üksinda. Metsa vahel ja põlluteel. Ent jooksuüritused sunnivad pingutama, mingitest raamides välja murdma ja annavad emotsioone, mida üksi metsas mändidest möödumine alati ei anna. Olgu need siis head või halvad. Ja nende emotsioonide eest tahakski kõiki jooksuürituste korraldajaid tänada. Maha märkida rada, püstitada stardikaar ja toimetada vabatahtlikud ja vesi joogipunktidesse võivad tunduda küll lihtsate asjadena, kuid need annavad võimaluse tuhandetel kogeda neid emotsioone, mida üks jooksuüritus ikka pakub. Anda väikese süsti liikumiseks.

Ja tegelikult, ega see lihtsate asjade tegemine polegi nii lihtne.