Ja mitte ainult kõhus vaid ka peas, meeles ja kogu kehas. Ma tegin oma eesmärgi ära ja jooksin isegi veel kiiremini.

Võistluseelsed kolm päeva olid emotsionaalselt kõikuvad ja täis elevust. Olen varemgi 21 km jooksnud, aga seekord oli midagi teistmoodi. Pool aastat trenni, järjepidevust, tegutsemist eesmärgi nimel ja ilmselt see vormistamise hetk oli mulle niivõrd tähtis.

See projekt pole lugu sellest võistlusest vaid see on koos kõige eelnevaga. Kuidas ma siia jõudsin, enda keha tundma õppimine, treeningute sobitamine igapäevaellu, takistused, tõusud, mõõnad, õnnestumised jms. See tähendas mõnel hommikul nädalas enne kukke ja koitu ärkamist, et saaksin trenni ära teha värske meele ja kehaga. Nendel hetkedel kui tänavatel on vaikus ja iga maja akna taga rullumas lahti mõni lugu, olin mina juba rajal. Ja minus ei ole mitte midagi rohkemat kui sinus, kes sa seda loed. Igaüks suudab seda, kui ta on selle enda südameasjaks võtnud. Tõsi, mul on tugev tahtejõud ja pühendumus, kui mu miks on paigas.

Võistluspäeva hommik
Vau, mis elevus ja kuidas keha sellele reageeris. See hetk, kus kontroll libiseb käest ja ei jää muud üle kui usaldada. Proovisin muuta fookust, sõin toitva hommikusöögi, kuulasin muusikat ja peagi oligi käes see aeg, kus oli vaja  riided selga panna ja liikuda võistluskoha poole, et teha ära soojendus ja siis minna koridori ning oodata stardiloendust… 3, 2, 1!

Võistluse kulg
Stardipauk, külmavärinad, peas on mõte, et kas nüüd tulebki minna? Teadmine, et mul on ainult see hetk. See on minu teekond iseendaga. Mitte keegi teine ei saa mind siit läbi vedada peale minu. Siia ma olen jõudnud ja siin just selles hetkes pean ma olema ja jooksma.

Rahvamass jooksmas ja mina nende keskel. Treener Toomasega oli meil kindel plaan, ta uskus, et suudan joosta kiiremini kui algne eesmärk ette nägi ja seda ma ka püüdma läksin.

Esimesed 5 km tulid plaanitust veidi kiiremini, kuid tunne oli hea. Alates kuuendast kilomeetrist võtsin tempo veidi maha, et vältida seda, et end läbi küpsetaksin. Järgisin plaani ja jooksin stabiilselt, hea enesetundega. Minu suurim võit on see, et ma suutsin joosta nii pika distantsi nii kiiresti ja samas tunda end oma kehas hästi.

See, mis rajal toimus oli nii äge. Kui palju oli neid inimesi, kes mind toetasid, ergutasid, kaasa elasid. See, kui palju see annab juurde ja kui su lähedased sulle olulisel hetkel täiesti ootamatus kohas välja hüppavad ja seal sind toetamas on, siis ausalt, ajab meele häredaks küll.

Kuni 17. kilomeetrini oli kõik üsna stabiilne ja hea. Siis tuli paratamatus, jalad väsisid ja tempo veidi langes. Aga nagu treener Toomas ütles, et kui ma oleksin lõpus väga värske olnud, olnuks algus liiga aeglane. Kuldsed sõnad, mida mul siin lisada.

Arvestades kogu minu 6 kuulist treening teekonda, siis see vormistus oli üsna loogiline. Suuri tagasilööke mul ettevalmistaval perioodil ei olnud ja sain ikka endast üsna kõik anda.

21 km saab täis ja finišijoon paistab juba silme ees. Need viimased magusad 200 meetrit “kerget” tõusu… seal ei ole enam valikut, sa lihtsalt lähed. Ja siis see finišijoon, kõik need inimesed ja tohutu tunne! Ma ei mäleta kellegi nägu vaid ainult seda hetke, mil joone ületasin  ja olin lihtsalt nii, nii õnnelik.
Ja seal ma olin, seismas, pulsitase laes. Järsk pulsi kukkumine kõrgest madalasse. Sügav hingetõmme, mis lasi raskusel minna. Hetk, mil sain oma kehaga taas kontakti ja saabus stabiilsus. Ma olin seal ja ma tegin selle ära. Võimas! Tõeline emotsioonide ameerika mägi.

Minu poolmaratoni tulemused aastate lõikes:
2020a – 02:09
2021a – 02:01
2022a – 01:57
2025a – 01:42

Kas ma jätkan jooksmisega või viskan sussid varna?
Jah, kindlasti ma jätkan. Oleks raiskamine jätta jooksmine pooleli pärast 13. septembrit. Treeningud jätkuvad ja praegu on eesmärk vormi hoida ning kevadel vaatan, mis mõtetega edasi minna. Võimalusi on palju, praegu luban neil endani tulla, kogeda, avastada ja siis otsustada.

Ma tunnen, et olen jooksmisega veel rohkem üheks saanud. Me elame maailmas, kus tihtilugu pingutamise asemel valitakse mugavus. Aga jooksmine ei lase end petta, see näitab kohe, kes on tööd teinud ja kes mitte. Elus ei ole lihtsat ja kiiret teed tulemuseni. On ainult progress ja nii igas valdkonnas. Ma otsustan valida selle.

Aitäh, aitäh!
Ma tahan tänada iseennast, oma pühendumust, järjepidevust ja tahtejõudu. Ma tahan tänada treener Toomast, kes on alati õigel ajal õiges kohas ja ma usaldan siinkohal 100%, mida mulle öeldakse. Tema ütleb ja mina teen. 😊

Ma tahan tänada oma elukaaslast, kes on mu suurim cheerleader! Ma tahan tänada kõiki, kes on minuga jooksuteemadel arutanud, kaasa elanud ja toetanud. Olen mega tänulik kõikide nende inimeste ja tutvuste eest.

Ma tahan tänada ka teisi Marathon100 projektis osalejaid. See ühine toetus, mida me teineteisele sellel teekonnal pakkusime.

Aitäh, Janek, et vead Marathon100 projekti, sa oled sellega muutnud rohkemate inimeste elu, kui oskad ette kujutada.

Ja sina, kes sa mõtled, kas ise ka Marathon100 projekti kandideerida, siis ära enam mõtle. See on parim asi, mis su elus võib juhtuda. See ei muuda sind ainult füüsiliselt vaid vormib ka sinu mõtteviisi ja aitab sul saada paremaks versiooniks iseendast. Aga vaid juhul, kui oled selleks valmis. Valik on sinu.

Aitäh, sõbrad, armsad olete!

Selleks korraks kõik.

Ja jätke see nägu meelde, sest see pole lõpp vaid millegi uue algus.

Lead juhendas spordiklubi Sparta treener Toomas Tarm