Mis värk kiiresti joostes selle vaimse kannatamisega on?

Nad ütlevad: “Jooksmine on hea su vaimsele tervisele.”
Jah, muidugi. Kuni oled 5 kilomeetrit kiiresti jooksnud ja tahaksid lihtsalt oma aju välja lülitada.
See on see hetk, kus oleks ideaalne lisada mõni GIF või reels, mis annab täpselt edasi seda, kuidas sa end tegelikult tunned.
Kui ma enda eelmist blogipostitust kirjutasin, siis kuidagi see sama teema tuli minuni ja ma teadsin kohe, et just sellest soovin järgmisel korral rääkida. Teate isegi, siis see valu kaob. Ja ma juba paar nädalat tagasi tegin endale arvutisse faili, et minu blogipostitus #4, aga sisuni ei jõudnud. Eks suvel on tehtud igasugu ägedaid asju, kuid ma tahtsin jagada midagi muud. Ma arvan, et kõige ausamad ja ehedamad postitused tulevadki siis, kui sa ei pea nii hullult vaeva nägema. Ja nii ma siin siis olen, oma värske kogemusega otse rajalt.
Miks ma võistlen ka treeningute vahel?
Treeningute vahepeal on võistlemine hädavajalik. See on nagu kontrolltöö, sa näed kohe, kas areng on toimunud.
Need sellised kiiremad trennid, kus on teemaks fartlek või siis jooksuvõistlus, on minu jaoks korralik vaimne treening.
Ausalt, on hämmastav, mida inimese pea suudab välja mõelda ja panna sind tundma. Kiiresti jooksmine, kas see on mugav? See muutub mugavamaks kui su treenituse tase kasvab. Ja mugavus, kellega või millega võrreldes. Minu mugav pole kellegi teise mugavus. Ja minu ebamugavus, pole kellegi teise ebamugavus. Ilmselt jooksja, kes jookseb 3:50 min/km ütleb, et minu 4:30 min/km on tema jaoks mugav. Sellepärast ei saagi me siin teineteist võrrelda ja minu kogemus on minu lugu ja võrdlus iseendaga. Kuid üks asi, mida ma usun, on see, et igal jooksjal saabub see hetk, kus peas hakkab tekkima küsimus.. millal see läbi saab? Ja miks tundub, et kõigil, kes siin veel jooksevad, on nii kerge?
Ülemiste järve jooksu võistluse kulg läbi minu silmade
Kõlab start ja kõik panevad täie hooga minema – tempo on kiirem kui jätkusuutlik keskmine. Aga see on grupiefekt, kus kõik on ühes kihutavas massis.
Esimesed kilomeetrid ehk see verstapost saab läbi, hakkavad tekkima grupid ja hakkab paika loksuma tempo, millega on jätkusuutlik edasi joosta.
Saabub rütm ja stabiilsus. Kui ma ei ole just tulnud tegema rahulikku jooksu, siis ma alati pingutan jooksuvõistlustel, nii nagu ka sel korral. Ma jooksin, mu keha liikus ja mingil hetkel ma hakkasin tundma raskust. Kõik, kes seda on tundnud, saavad aru, millest ma räägin. See pole isegi füüsiliselt raske, see on peas. Ja see peas olev vaimne pingutus on nii ebamugav ja keha tahaks olla – võitle või põgene. Kas ma lasen tal põgeneda? Kas ma võitlen lõpuni? Kas ma päriselt ei jaksa või see on vaimselt lihtsalt nii kurnav?
Dialoog vaimse kaaslasega minu peas
Olin selles samas kohas nädalavahetusel ja see tunne tekkis kusagil 5-6km peal, kui lõpuni oli veel üle poole minna. Hetk, kus sa tajud, et pekki, see vaimne dialoog mu peas hakkabki vist mõjutama ka minu füüsilist poolt. Tegelikult ma saan ju enda peas aru, et see peabki olema pingutus, sest ma arenen, seda protsessi tuleb usaldada, ma olen mugavusest väljas ja mis arengust me räägime, kui ma nüüd seisma jään? Siinkohal ma tahan öelda, et tunneta ise enda enesetunnet ja kuula keha. Proovi eristada, mis on vaimne raskus ja mis on see hetk, kus tõesti peaks peatuma ja vaiksemalt võtma.
Mina enda puhul lihtsalt tean, et see oli vaimne kaaslane ja ma otsustasin, et ma ei kuula seda vaimset venda ja liigun lihtsalt kilomeetri haaval edasi. Lihtsalt üks jalg teise jala ette, hingan, muudan peas fookust ja tajun, mis mu keha edasi teeb. Teate isegi, kasvab see, mis tähelepanu saab. Umbes 8km peal oli ta läinud ja ma olin seni suutnud tegelikult väga edukalt joosta. Ja ausalt nii hea tunne, kui sa selle lisapagasi maha raputad ja edasi ilma temata jooksed.
Lõpp ja eluõppetund
Lõpp oli lihtsalt kriminaalne selles osas, et kui sa oled ca 10km ära jooksnud ja siis lähed metsarajale, üles alla, aga siis sa lihtsalt teed selle ära, sest vaata kui kaugele sa oled juba tulnud!
Ma päriselt soovitan kõigile seda vaimse raskuse kogemust. See on treening, mis kulub ära ka väljaspool jooksurada. Eluski tuleb ette hetki, kus peas hakkab keegi rääkima: “Äkki aitab?” – ja sa pead otsustama, kas kuulad teda või mitte.
Pea meeles, et sul on oma rada. Ja tihti tundub kellegile kõrvalt hea öelda, et lõpeta, aga kui sa ise tead miks ja mida sa püüdma oled läinud, siis tuleb edasi panna!
Enam pole palju minna, umbes kuu aega. Minu “gasellivormi” treeningud lähevad täiega edasi.
Rajal või elus, see “keegi” tahab panna sind endas kahtlema siis, kui sa tegelikult liigud õiges suunas. Küsimus on, kas sa kuulad teda või mitte?
Järgmiste juttude ja kohtumisteni!
Lea valmistub Swedbanki Tallinna maratonil jooksma poolmaratoni kiiremini kui 1.45. Teda juhendab sel teekonnal Toomas Tarm spordiklubist Sparta.