Olen alati mõelnud poolmaratoni lõpetades, et kas ma tahaks veel 21 km sinna otsa joosta, vastus on olnud, et kindlasti mitte. Ja siis juhtus see vana hea „ära iial ütle, ei iial“. Kui ma valisin oma järgmist poolmaratoni ja nägin kui äge on Stockholmis just täismaratoni rada, siis olin müüdud. Ja mõte just vanuses 40 oma esimene täismaraton joosta tundus ka äge. Ehkki täna on mul eesmärgiks läbi Marathon100 projekti joosta Tallinna maraton, siis esimeseks kogemusena saigi siis joostud 30.mai Stockholmi maraton.

Ma kõige kindlama enesetundega starti ei läinud, sest ettevalmistuse periood jäi veidi lühikeseks. Lisaks suutsin 1,5 nädalat enne maratoni trennis kukkuda ja oma põlve vigastada. Aga ma olen väga sihikindel ja kui mul oli eesmärk too päev oma esimene maraton joosta, siis tuli see ka ära teha.

Stockholmi maratoni korraldus ja melu oli väga muljetavaldav. Lisaks 25000 jooksjale oli pea terve raja vältel kaasaelajaid ja meelelahutust. Sellises rahvamassis jooksmine oli väga teistsugune kogemus, oli palju trügimist, nügimist ja pidurdamisi. Lisaks kostitas Stockholm meid mõnusa palavusega ja kuna start oli kell 12, siis sai lisaks jooksuemotsioonidele ka kena jume.

Ma tegin selle tüüpilise vea, et läksin liiga hurraaga peale ja alustasin veidi kiiremas tempos kui oleks olnud mõistlik. 10ndal kilomeetril tuli mõistus pähe ja lasin pulssi veidi alla. Kuna poolmaratone olen jooksnud tänaseks 8, siis esimesed 21 kilomeetrit olid pigem kerged joosta. Vaimselt oli kõige raskem hetk just peale 21km, kus ma tõdesin, et samapalju on veel minna. 24ndal kilomeetril külastasid mind esimesed säärekrambid. Olin enda vastu hell ja lubasin pikematel tõusudel endal kõndida ning tegin raja servas venitusi. 30.ndal kilomeetril võtsin 4:45 tempomeistrite sappa ja mõtlesin, et lasen neil ennast lõpuni kanda Plaan oli lülitada automaatpiloot peale ja lihtsalt kulgeda.

See plaan aga luhtus 4km enne lõppu, kui mind külastas piimhape reielihastes. Proovisin venitada, aga see ei aidanud, kõndimine ka kõne alla ei tulnud, sest siis ei töötanud jalad üldse.

Sealt edasi oli abiks toetav sisekõne iseendaga, põhiliselt oma jalgadega. Lugesin kilomeetreid, lõpus meetreid.

Jõudsin lõpuni! Ma olen ametlikult maratoonar. Uskumatu, milleks üks inimkeha on võimeline. Järjepidevus, sihikindlus ja toetav sisekõne iseendaga. Olen tänulik oma kehale, kes mind alt ei vedanud ja põlvele, mis ei teinud mulle jooksu ajal valu. Taastusin pärast saunas ja basseinis ning kardetud voodirežiimi asemel järgnevatel päevadel jalutasin 14 tuhat sammu Stockholmis turistina. Vägev elamus kogu eluks. Vigade parandus tuleb Tallinna maratonil.

Tervitades

Maris Ruus

Projekti Eesmärgiks Tallinna maraton toetavad Spordiürituste Korraldamise Klubi, Nike maaletooja AS Jalajälg, PRINGSTORE Spordipood, Kiirus spordiprillid/Skiwax. Sportlasi juhendavad treenerid klubidest FB Jooksmine, Sparta, WellRun ja Kuldne Tervis. Projekti ühistreeninguid pildistab Elis Kaurson. Eesmärgiks Tallinna maraton projekti koordineerib Eesti suurim harrastusspordiveeb Marathon100.