Ma olin plaaninud enne maratoni oma mõtetest ja tunnetest kirjutada, aga ei suutnud. Kirjutamine tundus sel hetkel lihtsalt lisastress, mida ma ei jaksanud endale veel lisaks võtta. Eelmises postituses kirjutasin, et viimase kuu kava tundus kuidagi lahja, aga otsustasin treenerit usaldada. Ometi näris sees ikka vastik kahtlus – kas olen piisavalt teinud ja miks mu pikim jooks maratonist nii kaugele jäi. Viimane pikk jooks tehakse tavaliselt kolm nädalat enne maratoni, aga minu oma jäi juba juuli lõppu. See tunne kummitas mind lõpuni välja.

Lisaks tegin midagi täiesti haiglast – kolm nädalat järjest vaatasin ilmaennustusi päevas kümneid, ilmselt sadu kordi. Iga kord, kui telefoni kätte võtsin, oli esimene asi “ilm”. Ja nii kuni viimase tunnini enne starti. 😀

Lootsin, et ärevus hajub viimasel nädalal, aga siis jäi terve pere haigeks. Kõigepealt elukaaslane, siis vanem laps, ja lõpuks päev enne maratoni ka kõige pisem – palavik, nohu, köha. Mina nende keskel, palvetades, et mu immuunsus peaks vastu. Endal hakkas ka kohati imelik olla, aga õnneks jõudsin starti täiesti tervena.

Laupäevane viimane 4 km soojendusjooks lisas uue mure – mu võistlustossud hakkasid hõõruma. Kui need juba nii lühikese jooksu ajal hõõrusid, mis maratonil siis veel saab? Päev varem proovisin uusi tosse, mis tundusid mugavad, aga jätsid sääred hellaks.  Kõik ju teavad – maratonile ei minda uute asjadega. Aga mida teha? Küsisin Pille Hinnilt nõu. Tema soovitas sääri magneesiumiõliga masseerida ja maratonile ikkagi uute tossudega minna – villidega poleks lihtsalt võimalik joosta. Nii ma otsustasingi.

Öö oli katkendlik – haige laps, minu enda ärevus ja ootusärevus. Hommikul ärkasin, pesin hambad, kuulasin raadiot ja nutsin Sadu “Igavese” peale. Kolm moosisaia, paar lonksu kohvi, riided selga ja oligi aeg vastu astuda oma saatusele. See oli kogu pika teekonna viimane vaatus.

Trammiga Vabaduse väljakule, kott ära anda, sörk stardialasse. Veel viimane ühispilt projekti osalistega, edu soovid – ja aeg starti minna. Geel ununes kotti, nii et pidin juba rajal plaanitud varusid kasutama hakkama.

Stardikoridori minnes oli peas selge plaan ja siht. Nägin Ianit, kellega olime algselt koos jooksu planeerinud, aga otsustasime jooksvalt vaadata. 20 sekundit stardini. Pulss juba üle 130, silmad korraks kinni, käsi südamele, sügav hingamine. Nüüd see algab!

Start! Jalad liikuma, joonest üle, kell käima. Ja siis saabus rahu. Ei pidanud enam mõtlema, mis saab – see juba toimus. Plaan: esimesed 21 km tempoga 4:50, teisel poolel, kui jõudu on, tõsta veidi. Ianiga jooksime  kolm kilomeetrit koos, siis pani kihutades minema, mina jäin oma plaani juurde. Geel iga 25 minuti tagant, tempo paigas. Mugav? Jah. Kiiremini ei oleks olnud reaalne – see oleks jooksu keerulisemaks teinud.

Ma ei keskendunud isegi kilomeetrite lugemisele – rada oli tuttav ja teadsin, kus eelmistel kordadel raskeks läks. Astangu tõus polnud seekord sugugi nii hirmus, Kolde puiestee sirge – mis varem on olnud mu “sein” – läks üllatavalt hästi. Elukaaslane andis rajal mulle lisageele, millest ühe tarbisin, teine jäi alles. Rajal olid ka treener Taivo Püi ja tuttavad, iga ergutus andis tohutult jõudu juurde.

Esimene pool sai joostud plaanipäraselt. Teisel poolel lisasin natuke tempot. Rajal kohtasin palju tuttavaid – iga nägemine pani mind naeratama ja tõi energiat. 40. kilomeetril ootas mind sõprade kamp, kes tegid sellist kisa, et isegi kui mul oli hetkeks mõte “aeg on kindel, võin tempo maha võtta”, siis nemad karjusid selle mõtte lihtsalt peast välja.

800 meetrit enne lõppu veel viimane ergutus. Viimane pööre, finišisirge. Ja seal nad olid – mu elukaaslane, õde ja tema peika. Nad ootasid, lehvitasid, karjusid. Pisaraid polnud võimalik tagasi hoida. Lehvitades ja vastu karjudes panin viimased 80 meetrit täie emotsiooniga. Alles siis, finiši poole joostes, vaatasin kella -✅3:20:46. Ma ei suutnud uskuda. Eesmärk purustatud. Lihtsalt mega!

Finišijoon ületatud, süda pekslemas ja jalad  üllatavalt head ning  sees oli üüratu kergus. Kõik need kuud, kilomeetrid, pisarad, rõõmud ja närvid olid toonud mind just siia – hetkele, mis tundus ühtaegu nii pikk ja nii lühike. Ma olin seda oodanud, kartnud ja selleks  valmistanud, ja nüüd oli kõik toimunud.

Seisatasin, hingasin sügavalt ja lasin emotsioonidel voolata. Uhkus enda üle, tänutunne treeneri, pereliikmete ja sõprade ees, kes mind kogu tee toetasid, ja rõõm lihtsalt selle üle, et sain selle kogemuse osaliseks – kõik see täitis mu südame. Maraton ei olnud ainult jooks – see oli protsess, kogemus ja katsumus, mis näitas, milleks ma  suuteline olen- oma piire nihutama, mitte ületama.

Kui nüüd tagasi vaatan, ei olnud oluline ainult kellaaeg ega tempo. Oluline oli see teekond – iga samm, iga kilomeeter, iga hetk, mil pidin ennast uskuma ja edasi liikuma. Ja see tunne, et oled lõpuks oma eesmärgini jõudnud, on lihtsalt hindamatu.

Lisaks liitusin Wellruni klubiga ja tean juba praegu – see ei jää mu viimaseks maratoniks. Mis eriti võimas – ma suutsin joosta kogu maratoni negatiivse split’iga, ilma et tekkinud oleks “seina”:

🔵 Esimene pool (21,1 km):

Aeg 1:40:56 → keskmine tempo 4:47 min/km

🔵 Teine pool (21,1 km):

Aeg 1:39:50 → keskmine tempo 4:44 min/km

➡️ Teine pool oli umbes 1:06 kiirem kui esimene.

Ja kõige ägedam? See tulemus on üle 22 minuti kiirem kui aasta tagasi joostud maraton. See näitab, kui palju loevad kindel plaan, järjepidevus, toetus, tahtejõud ja hea ilm.

Aga ma tean ka seda – kõik see sai juhtuda tänu heale saatusele, et mind sellesse projekti üldse valiti. Ilma selleta poleks ma võib-olla kunagi julgenud nii kindlalt eesmärgi poole liikuda. Olen tohutult tänulik nii võimaluse, treeneri, toetajate kui ka kõigi rajal ergutanud inimeste eest.

Jooksmine on minu asi – minu rõõm, minu põgenemiskoht, minu maandus. See on minu maailm, kuhu saan alati tagasi tulla, olgu eesmärgid suured või väikesed, olgu rajad kergemad või raskemad.

Maraton tehtud. Eesmärk joosta alla 3:30-tehtud!🎉🎉🎉

Heleri

Heleri valmistus Tallinna maratoniks spordiklubis Wellrun Taivo Püi juhendamisel.