Kui ma lähen välja sööma ja menüüs on 20 erinevat toitu siis on valiku tegemine lõpmata keeruline. Kui ma lähen poodi tossu ostma, siis on valik veelgi suurem -- kõik nad on ilusad, värvilised ja kirevad ning tossu on veel keerulisem valida. Tihtipeale on mul tunne, et inimesed teevadki jooksujalanõu valiku emotsioonide järgi -- milline toss mulle kõige rohkem meeldib. Kui tihti sa näed, et inimesed jooksevad tossuga, mis on küll ilus aga nende jaoks ebasobiv?
See on nagu professionaalne kretinism, et tänaval kipun tihti jooksjate jalanõusid vaatama. Ja just seda, kuidas jalanõud jalgadega koostööd teevad. Jämedamad vead torkavad silma eeskätt algajate juures, ja reeglina suurema kehakaalu juures. Siis on need ilmsed ja paistavad kaugele.
 
Mis tüüpiline viga on?
Kui jalanõu on ostetud pehme, kuid stabiilsus on puudu, siis jalad vajuvad lihtsalt keha all viltu. Suure kehakaalu puhul on see eriti selgelt nähtav. Naljaga pooleks -- värvid jooksevad ilusti aga biomehaanika ei jookse.

Võib olla selgitad veel alustavale jooksjale, et mida see stabiilsus jala juures tähendab?
Stabiilsus saavutatakse erineva jäikusega materjalidega ja selle sättimisega jalatsis õigetesse kohtadesse, sinna kus seda stabiilsust rohkem vaja on. Aga kui jalanõud mõjutab 200 kilo jagu valesti suunatud jõudu, siis jalanõus seda jõudu ei ole, et seda õieti suunata.  Jooksujalanõu ise kaalub ju vaid mõnisada grammi.

Kui otse öelda, siis jalg peab enamuse tööd ikka ise suutma ära teha -- oleks vaja töötada treenituse kallal.  Jalanõu saab natuke aidata kuid ei asenda treenitust.  Enne peaks kriitilised asjad korda saama või vähemalt hoiatama, et ega jalanõu kõike seda ära ei tee, mis tegemata on. See tähendab vähehaaval koormuste tõstmist, hoolikamat taastume jälgimist jne.

Ilmselt on see ka põhjus, miks ortopeediliste sisetaldade kasutamine ja inimeste arusaam kus neid kasutada, on hägune. Tihti teehakse tallaga rohkem tööd ära kui tossuga, kuid kõike ei saa alati ka sisetallaga reguleerida. Ortopeedidel on lihtsam sisetaldu soovitades efekt saavutada, kuna need tuntavalt leevendavad jalavaevusi. Aga sisetallad jälle ei arenda jalga vaid fikseerivad olukorra. Sel juhul on jooksmisel arengueeldusi väga raske tekitada. Ehk siis valutavate jalgadega vanamemm ei taotle treenituse tõusu, aga algaja, kes maratoni tahab läbida, taotleb. Kuidas jääb siis suhe taldadega? Siis tuleb taldu jooksualatsite omadustega kombineerida, mis on keerulisem, kuna siis räägime koostööst nii kliendi kui ortopeediga.

Mis on see taust, mis võimaldab sul seda kõike teha. Kui palju sa tossutootjatelt koolitust oled saanud või kuipalju su enda sportlik taust võimaldab seda?
Sportlik kogemus aitab tõenäoliselt nii palju, et on olemas arusaamine sportlikust liikumisest, spordi mehaanikast, kinesioloogiast. Ülikooliharidus on mul treeneri oma. Aga mis puudutab koolitusi, siis neil käin niipalju kui võimalik. On hea ära näha, mis maailmas tipptasemel laborid teevad. Jooksujalanõutööstuses on üldse kõige huvitavam aeg praegu. Buumi ajal läksid asjad käest ära, siis oli selge, et paljudel on väga suur kiusatus müüa ainult reklaami toel ja suhtelist vähe tossudesse investeerides. Tehnoloogiad on juba niivõrd kopeeritavaks ja kättesaadavaks muutunud, et sisulisse tootearendusse panustab ainult käputäis tootjaid.  Siis on veel nišitootjad, kes on valinud ühe konkreetse niši ja filosoofia mille põhjal nad lihtsustatud asju toodavad ja teevad ka oma asja õieti. Klassikaline näide eri filosoofiate osas on paljajalu või minimaalsete jalatsitega vs turvalise jalanõuga jooksmine. Jooksuekspert kutsuti ka äsja rääkima ühte spordiklubisse ning me pidime esindama koolkonda turvalised jooksujalanõud, teist koolkonda esindas FiveFingers. Oodati tulist debatti, kuid ma pidin pettumuse valmistama. Sest tegelikult vastuolu neil eri filosoofiatel ei olegi, on vaid osaliselt erinevad eesmärgid. Iga asja kasutamiseks on oma koht ja aeg ning igal tegevusel on oma eesmärk. Kusjuures ühine eesmärk on siin inimese treenituse tõus.

Jalanõude valmistajaid on palju, rohkem kui kunagi varem, huvitav küsimus on täna see, palju keegi tootearendusse panustab. Tipptasemel laboratooriume paljud ei jaksa uuendada, kuid teadmised vananevad ajas.  Spiraal saab täis ja jalatsiehituses on palju selliseid elemente, mida on proovitud tõestada, et need on vajalikud, kuid elu on tõestanud vastupidist.

Ilmselt pole kunagi varem olnud ka sellist väljakutset nagu praegu, mil ülimas mugavustsoonis olevad lääne elulaadi inimesed hakkavad jooksma olukorras kus neil on 20 lisakilo ja 30 aastat pole midagi tehtud. Sellise massilisusega pole seda olukorda kunagi olnud. Ja iga järgnev põlvkond on järjest mugavam.
 
Olen ise näinud Riia maratonil jooksmas viiskudega inimesi, on ju seegi nagu  paljasjalgtoss?
Nende tulised pooldajad üritavad tõestada, et tuleks ainult paljasjalgtossudega joosta. Kuid igal asjal on oma koht. Asfaldil nendega maratoni joosta on ilmselt potensiaalsete probleemidega mängimine. Aga inimesed otsivad ju igasuguseid väljakutseid. Üks hüppab kosmosest alla . . . Piiride kompamine on ju teretulnud tegelikult.

Jõuame tagasi sinna inimesega rääkimise juurde – tuleks aru saada, mis on inimese eesmärgid ja aidata tal need üles leida. Mõni hakkab jooksma ju seetõttu, et ta on kuulnud, et kevadeti on populaarne joosta. Ta ei tunneta ühtegi eesmärki ja tänu sellele võib ennast kergelt ära lõhkuda.  Täna proovib ära joosta 5 km, homme juba 25. Üritaks teda vähemalt jõukohaste eesmärkide osas natukenegi aidata.
 
Mõni aasta tagasi keelati uued ujumistrikood ära, kuna need andsid neid kasutavatele sportlastele selge eeliste. Olümpiamängudel on keelatud kompressioonriietega jooksmine. Millal esimene toss ära keelatakse, kuna see annab ajalise eelise?
Eks vist kogu aeg on sellise jalatsi loomisega üritatud tegeleda. Iga suurbränd on sellega kindlasti korra või paar tõsiselt vaeva näinud, st need tootjad kellel on piisavalt uurimisvahendeid, et oma laoboris seda teha. Ja kellel on ka reklaamialane ambitsioon seda teha. Aga sellist jalanõud siiski pole. Küll aga käib vaidlus ju kunstjalgade jm kehaosade startilubamise üle, ja siin saab juba lähitulevik olema väga huvitav.

See on aastakümneid olnud tossutootjate turundussõnum – osta meie jalanõu ja usu, see ongi sulle kõige parem. Suurtel tossutootjatel on kiusatus rääkida igasugust kamarajura inimestele, eriti neile, kes pinnapealselt või esimest korda valivad. Et osta see ja oled kindlasti palju kiirem ja tugevam. Ega need ambitsioonid ei ole kuhugi kadunud, uusi turundusinimesi palgatakse lisaks kogu aeg.

Ja ses mõttes pole varem ka nii huvitav aeg olnud kui praegu, kuna viimasel paaril aastal on mitu suurettevõtet kohtusse kaevatud ja nad on kaotanud, kuna nad on lubanud liiga palju ehk siis teisisõnu teadlikult valetanud. Reebok oli viimane, kes ka reaalselt USA-s trahvi pidi maksma. Ehk ei leidunud mitte ühtegi uurimistulemust, mis kinnitanuks nende julgeid turunduslikke väiteid. Ja sellistel hetkedel tahaksin põhimõtte pärast rääkida inimestele, et pole olemas universaalset tossu mis kõikide jooksjate tulemust koheselt parandaks. Ka täna on mitmed tootjad libedal jääl oma väidetega.

Ma arvan, et endiselt on maailma parim jalanõu see, mis sinu jalgade ning eesmärkidega ideaalselt kokku sobib. Kui sinu eesmärk on mingis konkreetses sektoris saavutada parim tulemus, siis on võimalik leida selle tarbeks sulle optimaalne jalanõu. Aga selline asi, et suur banner kaubamaja seinal ütleb „see jalanõu teeb kõik tugevaks ja kiireks ja kui sa seda jalanõud kasutad siis võidad“  – see ajab mul harja kergelt punaseks. Aga loomulikult, neid kes lihtsalt õnge lähevad on palju -- ega kõik ei ole füüsikatundides asju meelde jätnud. 

Ehk kui sa küsid, et millal esimene jalanõu ära keelatakse, siis mulle tundub, et õnneks mitte niipea. Võib olla mõnel väga erilisel spordialal võivad need asjad jutuks tulla aga mulle tundub, et kergejõustikus ei ole küll ühtegi sellist ohtu, et tekiks selline jalanõu, mis annaks sellise eelise.  Kõik ebaloomulikult soodustavad materjalid ka pärsivad midagi, mis tähendab, et ei leita sellist tasakaalu. Näiteks, laboratoorsetes testides katsed raudkuuliga ei ole samad mis inimese jalaga, millel on teistsugune mehaanika. Ja jala küljes on veel ka inimene – ning see konstruktsioon erineb sellest raudkuulist ikka nii palju, et enam ei teki sellist energiatagastust,  mida turundussõnum kuulutas. Ja kogu lugu. Ehk siis turundusnõks on seejuures osade kriitiliste asjade ütlemata jätmine. Ja selle toote eest küsitakse 30 eurot rohkem kui konkurentide vastav toode.  Seega – emotsionaalne võistlus turundajate vahel käib selle 30 lisaeuro nimel.

Kõiksugu vedrusid on üritatud varemgi jalatsi sisse panna, aga ükski neist pole sinna püsima jäänud. Elu on lõpuks ikka terad sõkaldest eraldanud. Aga see, et otsingud jätkuvad, see on tegelikult tore ju. Materjaliteadus teeb imesid ja ei saa väita, et mingisuguseid tänases mõistes imematerjale kümne aasta pärast meie jalatsites ei ole. Hetkel on uusimad saavutused laborites siiski mugavusele ning kaalu kokkuhoiule suunatud.