Vigastus, mis kramplikult jalatallast kinni hoiab ning ei kavatsegi sealt lahkuda on sundinud mind tegema mitmeid muutusi oma sportimises. Kuna soovisin välistada ka valede jalatsite kasutamise mõju vigastusest paranemisele, siis otsustasin külastada ka Jooksueksperti, kus ilmselt teatakse jooksusussidest piisavalt palju, et ses osas aidata mul õigeid valikuid teha.  Kuna nii mõnigi jooksja teeb oma jooksutossu valiku mitte sobivuse aga värvide järgi, siis otsustasin vestelda Tarmo Torimiga Jooksueksperdist sel teemal ka pikemalt. Käesolevalt toome teieni intervjuu esimese osa.

Millal võiks jooksuharrastaja sinu arvates Jooksueksperti tulla? Kui ma olen nt. 20 aastane kena naisterahvas ja jooksen kolm korda nädalas viis kilomeetrit -- kas ma pean juba rohkem mõtlema tossuvaliku peale.
Võib olla saame valesti aru, et mida tähendab sportlane ja mida tähendab harrastaja.  Kõik, kes järjest treenitumaks saavad ja sellega oma piire edasi nihutavad, võib filosoofiliselt ühte kategooriasse panna. Pole oluline kas sa jooksed maratoni, poolmaratoni või viis kilomeetrit.
Me ei saa rääkida mingitest mahtudest, millest alates tossuvalik tähtsamaks muutub, kuna erinevatel inimestel on piir erineva koha peal.  See ülepingutuse piir võib vastu tulla juba päris väikeste mahtude juures ja jalanõu valiku võiks juba siis läbi mõelda.

Jalanõude valimise juures treeningmahtudest olulisem on see, kas koormus on jõukohane või üle mingi piiri.  Jala ja jalanõu koostöö muutub tähtsaks selle piiri ületamisel, kus keha vajab jooksujalanõult välispidist abi.  See sõltub aga täiesti jooksja taustast.  Kui sa hakkad miskil hetkel uuesti sportima, siis oled ju ilmselt vahepeal pausi pidanud.  Seega hakkad tasapisi oma treenitust tõstma ja piire uuesti kompama ning edasi lükkama.  Siis ongi õige aeg jooksujalanõu kriitilise pilguga üle vaadata..

Eks me oleme korduvalt mõelnud, et mida me siin teeme. Ja lõpuks ikkagi tundub, et me üritame peamiselt aidata inimesel ostmise käigus mõistus sisse lülitada, et mitte pinnapealseid valikuid teha. Lõppude lõpuks peab inimene saama aru, miks ta sellise valiku teeb ja kui me seda saavutame, siis on see suur samm edasi. See, et lihtsalt võetakse riiulist jalanõu ja öeldakse, et see on sinule parim, see ei ole tegelikult eesmärk. Seda aga tehakse kaubanduses tihti ja ilma igasuguse ettevalmistuseta.
Me üritame saavutada, et inimene mõtleks kaasa. Aga seda on väga raske hinnata, et kes kui palju viitsib kaasa mõelda.

Mõtlen esimese korra peale kui ma siin käisin -- minu jaoks oli üllatav see, et sa ei hakanud kohe mulle tossu müüma vaid saatsid mind alguses füsioterapeudi juurde ja siis ütlesid, et mine helista Margus Pirksaarele ja räägi treeningmetoodikast ka. Mind üllatas, et sa saatsid mind nende inimeste juurde kuhu ma alguses polekski läinud. Või ei seostanud neid tossuvalikuga.
Jah. Oluline on aru saada, et probleemidest hoidumisel jalanõu ei tee ära kogu tööd.  Vead tasub elimineerida enne kusagil mujal või vähemalt kontrollida, et need oleksid elimineeritud.  Alles siis võiks jalanõu valimise juurde siirduda.  Muidu lihtsalt juhtub nii, et klient saab jalanõu, loodab liigselt selle peale ja paneb raksuga samasse auku. Ja klient ei ole midagi võitnud, usaldus meie vastu on aga kadunud.

Nii et kui sa näed, et probleemi tekkepõhjus pole mitte vale toss, vaid midagi muud, siis sa tahad selle probleemi tekkepõhjuseni jõuda?
Mina ei ole arst, st kõik selgelt meditsiinilised probleemid on vaja kuskil mujal ära lahendada või vähemalt neis selgusele jõuda.  Kui seejärel uuesti tagasi tulla, siis on jalanõu valik tunduvalt täpsustunud.  Endiselt sobitame kokku jalgu ja jalanõusid, aga vahel on klient tulnud omade probleemidega. Ning kui probleemide algusallikat on keerulisem selgitada ja siis on vaja spetsialisti kasutada, kes seda valdkonda rohkem tunneb.  Ehk siis füsioterapeuti või treenerit.

Me ei süvene siin tunni jooksul piisavalt sinu jooksutehnikasse ega treeningmetoodikasse, kuid väga palju vigu tuleb hoopiski sealt. Pingeid, mida me jalanõuga üritame leevendada, on vahel palju lihtsam ning olulisemgi leevendada hoopis mingi muu meetodiga.

Fotol minu tossuvalik enne Jooksueksperdis käiku.

Et lahendus võib tossu väljavahetamine asemel olla midagi muud?
Jah, täpselt. Jooksmise mehaanika on ju tegelikult loomulik ja lihtne, aga kui asjad tervisega on paigast ära, siis selle mehhaanika kõrvalekaldeid on uskumatult keeruline parandada.... Kui vead jooksmisel on ilmsed siis ei suuda jalanõu väljavahetamine kuigipalju olukorda parandada. Ning vahel tuleb patoloogia ja meditsiin mängu ja siis ei saa enam aru, mis on algpõhjus ja mis lõpptagajärg. Inimese keha on nimelt sedavõrd kohanemisvõimeline. Aastaid kestnud vead on liikumise mehhaanika pildi nii keeruliseks ajanud, et algpõhjusele pihta saamine nõuab pikemat süvenemist kui meie siin suudame teha.

Kui ma olin Jooksueksperdis teist korda, siis ma viibisin siin tunni ning olin üllatunud, et sellest tunnist julgelt kolmveerand me rääkisime ja tegutsemiseks ehk jooksusussi proovimiseks läks alles lõpus. Kuivõrd tavaline see on? Kuivõrd oluline selline tausta mõistmine on?
See kui kaua kellegiga rääkida, sõltub väga paljudest asjadest. Aga eks oluline on aru saada, kui palju sõltub jalanõust ja kui palju muudest asjadest. Kui jääda liialt lootma jalanõule, siis on see katastroofi algallikas.

Paljud uuringud näitavad, et jooksuvigastuste arv järjest kasvab.  Mitte lihtsalt arv vaid protsentuaalne osakaal jooksjatest suureneb, vaatamata sellele, et jalanõud lähevad järjest paremaks. See näitab, et keskmine inimene loodab liiga palju millegile muule, näiteks pehmele jalanõule, ja muu jooksualane teadlikkus on madal.  Nii et kui me oleme siin omast arust hea valiku teinud, aga inimene teeb mujal jämedaid vigu, siis ta tuleb meile lihtsalt tiiruga tagasi. Inimene ütleb, et ta ei ole rahul ja sai jalanõud, mis ei teinud asja paremaks vaid hoopis hullemaks. Ja sellepärast me räägimegi kauem ja süveneme enam kui lihtsalt jalanõu valikuks vaja oleks.

Mida probleemsem on case seda rohkem on vaja ka inimese enda analüüsi.  Me ei pretendeeri täieliku tõe väljaselgitamisele, kuna tund on selleks liiga lühike.  Kui inimene oskab hakata ennast jälgima, siis ta saab ise kõige paremini asjale pihta. Võib isegi vahel juhtuda, et esimene jalatsivalik ei lähe 100%  täkke, aga ta läheb nii lähedale, et järgmine kord on tõenäosus juba väga suur.

Tarmo Torim

Kas siis inimesed arvavad, et kui mul on hea toss, et mul ei teki siis probleeme, ükskõik, mida ma siis ei teeks selle tossuga?
Jah, see tundub olevat üks probleeme. Iga aasta on umbes pooled harrastusjooksjad sunnitud treeningutest pausi pidama puhtalt sellepärast, et kuskilt midagi tõsisemalt valutab või on jama ja pigem on see seotud jalanõuväliste küsimustega. See nõuab jooksutreeningute alaseid teadmisi, neid on aga algajatel vähevõitu. Õnneks on olemas päris palju võimalusi leida endale abi, kasvõi jooksutreeneri näol. Toredaid punte, kellega peale tööd koos treenima minna on mitmeid ja järjest tuleb juurde. Veebipõhised treeningprogrammid on toredad, aga esimeste probleemide või murede  ilmnedes ei ole ilma treenerita treenides tagasisidet kellelegi anda.
 
Kui palju sinu juurde tulevad inimesed, kellel on mingi probleem või vigastus ja kui palju tuleb neid, kes alustavad jooksmisega ja tahavad omale õige jooksujalanõu saada.
See on tegelikult üsna delikaatne küsimus. Alati otse ju küsida me seda ei saa, inimene ei tule meie juurde nagu arstile. Teinekord mulle tundub, et neid probleemseid tüüpe satub siia rohkem. Aga samas on õnneks päris palju ka neid, kes kuulavad kogenumaid ja on kuulnud, et tasuks tossuvalik enne probleemide tekkimist üle vaadata. Ja huvitaval kombel on mõlema tüübiga vaja samamoodi üle rääkida. Mina pean teada saama, mida tema teab ja tema peab teada saama, mis on need jookvuvigastustest hoidumisega seotud põhimõtted. Ning see selgub siis vestluse käigus, mitte silma vaadates. Aga üllatavalt vähe käib neid vendasid, kes on kaua jooksuga tegelenud ja kes on tõenäoliselt sellised suure mahu jooksjad. Ilmselt on nad piisavalt teadlikud. Või siis ei tunneta tossu valiku mõju oma võimalikele probleemidele. Eks kinnine eesti inimene üritab ka alguses ikka ise lahenduse leida oma probleemidele. Üsna vähe käib ka staadionialade kergejõustiklasi. Ilmselt on seal teadlikkus väike või siis tõesti ei sõltu jalanõu valikust nii palju. Kes püsib terve see püsib terve hoolimata jalanõust ja kes on katki see on nii korralikult katki, et ta ei mõtle enam jalanõu vaid spordiarsti peale. Kiiremate ja plahvatuslikemate alade juures on levinud selge „looduslik“ valik – terve/katki. Pikamaajooksus kestab piin palju kauem, on lihtsam tulla abi otsima enne kui päris katki minnakse.

Kui sa ikka staadionil sprintides oma achilleuse kõõluse ära lõhud, siis arvad et ega see tossuga juba seotud pole. Aga need probleemid ei tule lihtsalt äkki – need kuhjusid ikka pika aja jooksul, ja neist hoidumine on tavaliselt teadlikkuse küsimus. Palju on ka hüppeliigese probleeme ja luuümbrise põletikku, mis on selgelt jalanõuga väjavahetamisega leevendatavad või seotud.