Esmalt tuleks kohe mainida, et valgus mängib pildistamise juures väga olulist rolli. Kasvõi see avafoto, kus allkirjutanu Gerd Kanteri kõrval kõnnib. Üldse ei ole aru saada, et mina olen see, kes on 10 kuud 3-4 korda nädalas jõusaalis järjest kõvemini ähkinud. Kõik need lihased, mis peale trenni juukseid föönitades on meeldivalt kumerad, ei tule sel fotol üldse välja. Valgus! Kohati võib tekkida isegi mulje, et ma olen kõhn ja kleenuke. . .

Anyway, kui Paide-Türi rahvajooksu korraldajad mult küsisid, kas ma oleks valmis pühapäeval Paidelt Türile kõndima ja natuke juttu ajama, siis vastasin kohe „Jah, loomulikult!“ Ilus ilm, tore seltskond, hea põhjus kõndida looduskaunil Järvamaal 13,6 km ju! Muidu raiskad terve päeva muru niites või telekat-telefoni vahtides ju ära.

Peaaegu õnnestus start muidugi maha magada. Ega need varasemad nii umbes 300 rahvajooksu, kus ma osalenud olen, ei ole ju midagi õpetanud. Ikka lased juhendist diagonaali üle. Tegelikult, kui päris aus olla: ma juhendit ei lugenudki. Heitsin pilgu bussigraafikule ja nägin, et kui ma auto Türile jätan, siis saan bussiga nii kell 11.10 kui 11.20 veel kenasti Türilt Paidesse. Kohale jõudes selgus aga, et kell 11.10 sai hoopis Paidest Türile ja tagasi hoopiski mitte. Õnneks olid korraldajad väga abivalmid, meid mahutati vabatahtlike väikebussi peale ning sõit ühest Järvamaa tõmbekeskusest teise läks otsekui lennates. Viimati oli nii lennukas sõidukogemus aastal 1998, mil Kiievis komandeeringus kohalikud kogu aeg korrutasid, et küll te selle Tallinna lennu peale ka jõuate, 45 minutit veel väljumiseni ju aega. Jõudsimegi. Ühel kohalikul oli nimelt bemm. . .

Jõudsime selgi korral hea Saksa autoga õigeks ajaks Türilt Paidesse, haakisime numbrid rindu ja jäime stardi ootele.

Huh, jõudsime starti!

Paide-Türi rahvakõnd, mis toimus sel aastal teist korda, toimus mõnevõrra harjumatult enne põhidistantsi starti. Kõndijad, keda oli kokku ligi 100 lasti rajale siis, kui joogipunktide lauad olid jookidest veel lookas ja viimanegi meist jõudis finišisse enne Tiidrekut. Tavaliselt jäetakse kõndijad ju jooksurivi lõppu, sel korral siis vastupidi ning see oli päris tore.

Kõnni formaat oli selline, et Hannes Hermaküla hakkas stardis rääkima ja lõpetas rääkimise põhimõtteliselt alles finišis. Rääkis nii Raivo E. Tammega, jooksu peakorraldaja Ain-Alar Juhansoniga, kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanteriga, kui lõpetuseks ka allakirjutanuga. Vahepeal raputas käisest veel Chuck Norrise anekdoote. See pidi ka mingi kuulus mees olema. Kuna kogu jutt lasti läbi meie ees sõitva auto katusel oleva kõlari, siis sellest nii umbes 100 meetri raadiusesse jäävad kõndijad said kogu jutust ka osa.

Raivo, kes teadupärast on ka spordihing ja triatleet, võeti Hannese poolt ette esimesel kilomeetril. Jutud räägitud, lippas ta start tagasi, sest tal oli plaanis Paide-Türi rada tegelikult joostes läbida. Seejärel rääkis Ain-Alar Juhanson, kes ühel hetkel samuti saateautosse istus ja oma korraldusasju korraldama siirdus. Gerd ja mina jäime loomulikult rajale lõpuni.

Esimene kilomeeter

Kõlarist ja Hermaküla suust tuleva jutu kõrval moodustas olulise osa Paide-Türi rahvakõnnil see, et tegemist oli ju seltskonnaüritusega. Kiiremad kõndijad irdusid meist küll esimesel sirgel, kuid suurem osa käis enamvähem samas tempos algusest lõpuni ehk tekkis selline 50le meetrile venitatud seltskond, mis liikus otsekui lõõtsaga buss, vahel venides ja siis jälle kokku tõmbudes. Ning kõndimine, erinevalt võistlustempos jooksmisest, võimaldab ju hingeldamata suhelda üksteisega. Suhtlesimegi siis. Nagu seltskonnaüritusel. Ma natuke kahtlen, kas näiteks Tiidrek Nurme, kellele jooksurajal Deniss Šalkauskas tugevat konkurentsi pakkus, temaga maast ja ilmast ning jõusaalis käimisest rääkis. 

Ja einoh, tore on ju kuulda, kui olümpiavõitja ütleb, et peaks rohkem trenni jõudma. Muidugi, tal on Eesti Spordi Biograafilise Leksikoni andmetel kaalu ja tegelikult ka lihasmassi minust 50 kg rohkem, kuid ikkagi tore kuulda, et kõigil meil on samasugused probleemid. Trenni vaja rohkem jõuda. Mott ja treeningrutiin!

Ent rajal sai suheldud teistegagi. Vee Perearstikeskuse inimesed rääkisid näiteks taimse valgu söömisest õhtuti ja kõnnimaratoni läbimisest ilma selleks eriliselt valmistumata. Üks oli vähem hirmus ja teine natuke rohkem, kuid lõpuks on toredad ju mõlemad. Nii valgu söömine kui maratoni läbimine.

Marjat, kes on end toredasti juba 1. novembril toimuvale Halloween Run’ile kirja pannud, õnnestus tagant kiirema kõnniga lähendes lausa ehmatada, kuid vaatamata sellele saime ka temaga jutule. Selgus, et kohtusime juba Tallinna maratoni expol Marathon100 telgis. Nimelt, andsin talle seal Halloween Run’i kleepsu.

Sedasi, kord ühe, siis jälle teisega lobisedes saigi Paide-Türi rahvakond ühel hetkel läbi. Korraldajad olid rajale küll ka sagedasi muusikapunkte sättinud, kuid muusika sobib ilmselt rohkem jooksjatele, keda rohkem tagant torkida vaja. Mind jättis vaatamata soojale ilmale muusika rajal suhteliselt külmaks. Kui muusika mängib ei kuule, mis teised ütlevad ju.  

Gerdist saime mööda viimasel kilomeetril, enne staadionile pööramist. Ega ta ei olnud väsinud ega midagi, kuid see võit oli vaja lihtsalt koju tuua! Mul on tänaseni meeles, kuidas nii umbes 20 aastat tagasi Pavel Loskutov mulle Riia maratonil ringiga ära tegi. Nüüd saan vähemalt kirjutada ja rääkida, et võitsin olümpiavõitjat.

Lõpetuseks, tahaks tunnustada Paide-Türi rahvajooksu korraldajaid, kes kõndijatele mõtlevad ning väga olulise asja on ära tabanud. Kõndimine on suhtlemine. Jah, kõndimine on ka liikumine, kuid erinevalt võistlustempos jooksmisest on kõndimisel rääkimisel ja kuulamisel suurem tähtsus. Eks me käime ka rahvajooksudel ju suhtlemas, kuid sealne suhtlemine piirdub paratamatult stardieelse poole tunniga ja finišijärgse muljetamisega. Rajal oled ikka jooksmas. Mujal maailmas korraldatakse küll ka nn. suhtlusmaratone, kus roll ei olegi ajal, tempo on rahulik ja rääkimiseks sobilik, kuid need on ikkagi erandid.

Ent Paide-Türi rahvakõnd jättis hinge hea tunde. Sai liigutud, sai suheldud ja väga väsinud ka polnud. Mõnus pühapäev!

Tore oleks näha rohkem kõndijaid ka jooksuüritustel. Alati ei pea ju jooksma ja isegi kui ürituse nimi on jooks ei tähenda see seda, et kõndijad pole oodatud. Kõndijad on alati teretulnud. Näiteks 1.11. toimuvale Halloween Run’ile.

Fotod: Tõnis Tõnström, Särivus. Grimm: 20 aastat õues jooksmist. Riietus ja sokid: Mattias Oblikas, Marathon100. Jooksujalatsid: Nike Structure. Kell: Polar Vantage V3. Modell: Janek.