Esimest korda sain aru, et midagi on valesti 31. oktoobril. Mitte 2023.a. oktoobris, vaid 2022.a. oktoobris. Septembris olin elu parimas vormis, mõnevõrra ootamatult, sest polnud selle nimel midagi erilist teinud. Polnud isegi seda eesmärki. Isiklikud rekordid olid otsekui Hullude Päevade kollased otsepostitused, mis lihtsalt tulid. Ju siis oli nii ette nähtud. Jooksed vähem, ujud rohkem ja saadki kaks ühe hinnaga.

Oktoobris alustasin järgmise hooaja ettevalmistust, täispikk IRONMAN ootas ees, hankisin ratta puki ja kukkusin väntama. Ega ma vändanudki palju. Vaadates Stravas nende ratturite treeninguid, kes hommikul kell 10 panevad Paldiski poole ajama ning õhtul kell 16 tulevad Rakvere suunalt tagasi, siis see kõik oli nagu pseudomaailm. Mina sõitsin puki peal tunnikese. Vahel poolteist. 29. oktoobril kaks. Päev hiljem läksin oma pikka jooksu tegema, mis oli samuti selline poolpikk, 21 km.

31. oktoobril oligi kannikas valus. Täpsemini küll kannika ja jala vaheline piiritsoon. Guugeldasin, mis ma guugeldasin, paremaks ikka ei läinud.

Jätsin plaanist pooled treeningud ära samal ajal proovides mõista, mismoodi käitub valu, kui ma jooksen, kui ma ujun, kui ma sõidan ratast. Jooksmised muutusid tasapisi kõnd-jooksudeks, kuid valu ka otseselt kuhugi ei kadunud. Käisin detsembris veel vana-aasta maratonil jõuluvanagi tegemas.

Vana-aasta jooks 2022, foto: Stamina

Helistasin spordiarstile. Vaatas, katsus, liigutas ja ütles: „Tee harjutusi.“ Nadi oli see, et kui ta katsus ja jalga liigutas siis olin nagu simulant, kusagilt valus ei olnud.

Terve jaanuari mõõtsin Tallinna linnas tänavaid. Kõndisin. Kõndimine ju hea.

Veebruaris tegin jätkuvalt harjutusi ja proovisin kõnd-jooksuga treeningute juurde naasta. Ujuda sai ka, kuid ratta väntamine ajas tagumikust kõik tondid välja. Kuna ees ootas ikooniline Bostoni maraton, siis jätsin rattatreeningud ära ja keskendusin sellele, mis valule rohkem meeldis. Jooksmisele. Ujumisele.

Jätkasin harjutusi.

Jätkasin harjutusi.

Aprillis jooksin Bostoni maratoni ära, kuid täit rõõmu sellest ei tundnud, sest kerge valu vindus ikkagi naha all. Selline väikene valu. Otsekui liha viineri sees. Sa tead, et see on seal olemas, kuid näha ei ole.

Kuu lõpus peale Vändra maratoni oli selge, et nüüd on korras. Sussid kappi ja aidaa. Valu oli muutunud igapäevaseks kaaslaseks nii et oleks paslik talle nimigi panna. Viktor näiteks. Kogu aeg oli tunne, et Viktor tahab ilmselt naha alt välja pugeda, miks ta muidu endast kogu aeg märku annab. Võtaks miski toru ja aitaks Viktori välja. Jazzkaarel ei saanud seista, sest oli valus. Ei saanud istuda, sest oli veel rohkem valus. Ei usu, et see valu muusikast oli. Voodis ei saanud ka olla, sest siis hakkas valus ainuüksi mõttest, et IRONMAN jääb tegemata.

Karjusin Facebookis appi ning õnneks sõber Jüri võttis kuulda ja andis arsti telefoninumbri. See number on Eesti üks suuremaid saladusi ja täiesti põhjusega. Tehti röntgen ja magnetpilt ning tõdeti, et kõõluses on toimunud muutused. Teed trenni, tekivad mikrotraumad, ei tee trenni ja mikrotraumad paranevad. Mul ei olnud paranenud täielikult ning kõõlus oligi perses. Nii otseses kui kaudses mõttes.

MRT näitas muidugi ka mitmeid muid toredaid asju, õnneks tehti pilt ainult keha ühest piirkonnast. . .

Arst määras ravi, lööklaine, ning ütles, et lööklainega võiks vigastusest paraneda umbes viie kuuga, harjutusega umbes 12 kuuga. Jätkasin mõlemaga mõistamata, kas ma siis paranen 17 kuuga või hoopis seitsmega.

Oli juuni 2023.

Olin naiivselt optimistlik arvates, et vigastuse paranemine sõltub tahtejõust. Ei sõltu. Isegi kui teha neid kuradi harjutusi 3-4 korda nädalas. Keha vajab paranemiseks aega. Eriti kui on tegemist kõõlustega. Kileviineri kõõlustega.

Tänaseks olen püstitanud uue rekordi. Ükski patsient pole varem tolles raviasutuses nii palju lööklaineseansse saanud.

Õnneks läheb paremaks. Viktor on muutunud Vasjaks ja piilub ainult aeg-ajalt pükste vahelt välja. Jazzkaarel saan nii seista kui istuda. Saan valuvabalt joosta ja ujuda. Rattaga on valul küll keerulisem suhe, kuid mis see 180 km IRONMANil siis lõpuks ära sõita ei ole.

Kui aasta tagasi mõtlesin IRONMAN Tallinnale sihte seades ka ajalisele eesmärgile, nii tore oleks ju täispikk sellise 12 tunniga ära teha, siis hetkel pole aeg enam kriteerium. Harku järves lubatakse vedeleda tsipa üle kahe tunni ja sellega ma peaks toime tulema. Rattarajal lubatakse olla natuke üle kaheksa tunni. Sinna veel 6,5 tunnine jooksumaraton ja tehtud ta ongi. Plaan on nautida seda üritust. Neid kuuski ja kaski seal rattaraja ääres. Naeratavat publikut ja abivalmeid vabatahtlikke. IRONMAN on ju üks ütlemata mõnusa auraga üritus, selle kogemiseks ei pea isegi täispikka tegema, piisab ka poolest.

Muidugi ma olen aru saanud, et suure osa ajast võtavad ka söögipausid. Kui ujuda 3,8 km, siis läheb minu kõht küll väga tühjaks. Üks beyond meat burger, kaks banaani, mõned kommid ja natuke juua tahaks küll. Rattarajal võtab söömine ilmselt tunnikese. Regulaarseid kohvipause tahaks ka. Eks seda söömist peab ka harjutama.

Treeningud . . . Lihtsustatult – nii palju kui Vasja lubab ja täpselt sellise tempoga. Kaks-kolm trennipäeva ja üks puhkepäev. Miinimum. Sest eesmärgiks on, et kaks paralleelset sirget, algaja triatleet Janeki teekond ja IRONMAN Tallinna rada, ikkagi ristuks. Augusti lõpuni on ju veel ligi kuus kuud aega ning hetkel on lootused tärkamas otsekui kevadised sinililled. Tuleb ainult hoolas olla, et mitte üle kasta.

Tagantjärele tark on tore olla, kuid – kuulake ikka oma keha.

Avafotol veebruari IRONMANi treeningud. Koos ühe haigusega.