Küll see kuu oli täis tegemisi, hetkel tunne, et peatage see karusell, ma tahan maha. Õnnehormoonid on laes, sest eelnevate kuude trennid hakkavad lõpuks vilja kandma. Iga nädalavahetus olen saanud oma jooksuvormi proovile panna. Ja kuigi tempo on olnud pöörane, tunnen, et elu on täis – kõike.

Juunis jõudsid minuni:

– jooksutrennid

– ühistreening projekti raames koos oma treeneri Taivo Püiga

– Tipust Topini 

– Pärnumaa Võidupüha poolmaraton

– Südasuve Challenge Võsul

– Rakvere Ööjooks (millest kirjutasin juba eelmises postituses)

– matused, jaanipäev, lasteaiapeod, kooli lõpp, vanema lapse sünnipäev, laagritesse  pakkimised/saatmised/toomised

– tööalased pingutused

– ja kõige selle vahel katsed leida aega oma elukaaslasega teineteise jaoks

Ta on alati minu jaoks olemas. Aga eks meilgi on olnud väikseid nagistamisi. Pärast võistlusi ja tiimikaaslastega muljetamist kaon vahel oma jooksumaailma ja ta tunneb, et muud mu elus justkui polegi. Enne kõike olen ma aga ema ja kaaslane. Jooksjaks olen ma saanud alles viimasel ajal.

Tipust Topini – emotsioonide torm

„Aga miks sa siis ei maganud seal?“ küsis elukaaslane, kui ma Tipust Topini jooksult koju jõudsin ja ütlesin, et tahan varem magama minna – sest ma polnud peaaegu üldse und saanud. Kes on sellel üritusel käinud, teab, et seal on magamine defitsiit. Kui sa parajasti ei jookse, siis kas liigub auto järgmisse punkti, sa sööd, pesed ja ùritad natuke kosuda. Aega uneks napib. Ja oi kui magus oli see uni kodus…

 Selles jooksus on mingi eriline võlu, mis meid ikka ja jälle tagasi tõmbab. Meeskonnavaim, öised stardid, väsimus ja elevus läbisegi. See energia kannab veel nädalaid. Sel aastal jooksin Miles and Smiles tiimis kolmandat korda – ja see oli minu parim kogemus. Trennid on andnud vastupidavust, kiirust ja kiiremat taastumist. Ja just seal sain aru, kui palju olen edasi liikunud.

Võidupüha poolmaraton 

Poolmaraton toimus täpselt päev enne jaanipäeva ja selle jooksuga on mul oma lugu. Olen Võidupüha poolmaratoni jooksnud varem kaks korda – esimest korda kümme aastat tagasi, kui mu esimene laps oli aastane, ja teist korda siis, kui mu teine laps oli aastane. Mõlemal korral jäi aeg umbes 1:47 kanti. Sel aastal tahtsin midagi endale tõestada. Et nüüd, kus jooksen teadlikumalt ja enda jaoks, võiks see tulla paremini. Unistasin ajast alla 1:40. Treener seevastu kirjutas plaani selge märkuse: “See jooks tuleb teha maratoni tempoga, 4:58 min/km – keha on iga nädalavahetus pingutust saanud.” Aga noh… mina ja mu kangekaelsus. Esimese poole jooksin ikka Rakvere ööjooksu tempos, peas mõlkus ikka see “äkki ikka tuleb ära…” mõte.

 Peale 10. kilomeetrit sai pidu otsa. Päike paistis, ilm oli palav ja viimased 10 kilomeetrit puhus tugev vastutuul ( vabandused-vabandused 😃). Keha hakkas vaikselt streikima. Aga ma ei andnud alla. Hambad ristis, tempo lasin küll aeglasemaks, aga arvestades, et jookseks oma plaani sisse.

Ja mis juhtus?

Kangekaelsus võitis.

Aeg tuli ära: 1:38:46,6.

Alla 1:40 – täpselt nagu salajas lootsin.

Kas see oli targalt tehtud? Ilmselt mitte.

Aga emotsionaalselt – väga tähendusrikas. 

Jaanipühad – koos perega Pärnus

Jaanipühad veedame traditsiooniliselt Pärnus mu vanemate juures, koos suure perega – õed, vennad, lapsed ja nende elukaaslased. Meil on oma rituaalid: lillede korjamine, pärgade tegemine, koos jaanitulele minek, koduaias söömine, grillimine, laste ohjeldamine ja lihtsalt omavahel olemine. Need mälestused täidavad hinge. Armastan oma pere ja seda, kuidas me alati ühte hoiame.

Aga ausalt – see aeg on ka väga väsitav. Hea, et treener 24. juunile trennivaba päeva pani. Saime rahulikult koju sõita, asjad lahti pakkida ja lihtsalt omas tempos olla. Nii hea oli koju tulla – soojad tunded ja mälestused sees. Aitäh, ema ja isa, ja mu kallid õed-vennad, et meid alati nii soojalt vastu võtate.

 Aga see rahu ei kestnud kuigi kaua – juba samal õhtul jäi laps haigeks, kõrge palavik. Ja järgmisel päeval selgus, et tegu on angiinigа. Nii et juuni lõpp tuli lõpetada termomeetri, antibiootikumide ja palju kaisutamisega.

Revin Grupp Südasuve Challenge – Võsu

Juunikuu viimase pühapäeva korraldas elukaaslane meile “koosolemise aja” veidi teistsugusel moel – ta pani meid kirja Südasuve Challenge’ile Võsul. Kui muud moodi koos ei saa, siis joostes ikka saab, eks! 😄

Tegelikult oleks mul pidanud sel päeval olema 28 km trenn, aga 10 km tundus selle kõrval justkui “kerge valik”. Aga oi kui raske see 10 km lõpuks oli. Jooksu ajal mõtlesin korduvalt, et annan alla, aga ei andnud. Jooksin lõpuks oma elu kiireima 10 km aja: ✅42:57 (eelmine 2024 Ùlemiste ööjooksult 45:02; Rakvere poolmaratoni sees 44:36). Suur kannatamine, aga oli seda väärt. Sain finišis elukaaslast viimastel meetritel ergutada, koos muljetada ja higistena, aga rõõmsatena tagasi Tallinna poole sõita.

..aga miks ma seda teen?

Rasketel hetkedel taban end ikka ja jälle küsimuselt: miks ma seda teen? Ma ei ole tippsportlane. Teen seda ennekõike enda jaoks. Kas on siis vaja end joosta sellisesse punkti, kus jooksmine on vàga raske? Aga siis meenub – just need on need hetked, kus paljud annavad alla. Ja seetõttu ei saagi paremaks.

Mina tahan saada paremaks jooksjaks.

Ma tahan õppida end kuulama, oma piire nihutama, mitte ületama. Tahan olla tugevam. Ja samal ajal tahan olla ema, olla kaaslane. Ja kui see karusell vahel liiga kiiresti keerutab, siis on mul vähemalt kindel teadmine – ma sõidan seal koos oma inimestega.

Ja ausalt öeldes olen selle kuu jooksul täiesti unustanud, et ma valmistun maratoniks. Mõnikord kargab pähe: „Oih, kahe kuu pärast pean ju maratoni jooksma.“ Ja see ei ole 21,1 km, vaid poole rohkem. Tuleb kerge hirm peale. 😅

Heleri

Heleri valmistub Swedbanki Tallinna maratoniks spordiklubis WellRun ning tema eesmärgiks on läbida 42,2 km kiiremini kui 3.30