Miks Ibiza saarel maratoni joosta, kui pole varem isegi Londonis, Berliinis, Roomas, Pariisis või näiteks Viiniski jooksnud? Rääkimata mõnest ägedast mägimaratonist? Võib ju vastata, et Ibizal on aprilli alguses tunduvalt soojem, kui Eestis, aga tegelikult ma selget vastust ei saa ja neid erinevaid maratone võib siia ritta väga palju sättida, kus kindlasti enne Ibiza maratoni võiks ära joosta, kuid sel kevadel mängis juhus sedavõrd kavala vingerpussi, et kalendris ja eluteel oli ees ootamas just nimelt Ibiza maraton! 

Ma polnud varem Hispaanias käinud, jooksnud samuti mitte ja olin varem lihtsalt võimalusi otsinud, et miks mitte Tenerife saarel joosta ning sama reisi ajal Teide mäe otsa ronida. Ajad ja rahakotid ei klappinud ning täpselt nagu raamatuaastal mõne raamatuga, mis sind riiulist taga otsima hakkab, on ka maratoniga - tegelikult on nii, et mõni maraton jääbki valimata, hoopis maraton valib sinu. Selle raamatumõtte lõpetuseks mainin ära, et pole varem Miguel de Cervantes Saavedra „Don Quijotet“ lugenud, kuid nüüd Hispaaniast naastes võttis raamat mind riiulist kätte ja asun teda lugema. Mina teda riiulist ei valinud, mine tea, võib-olla polnud ma selleks veel küps, aga nüüd on Hispaanias käidud ja raamat sai mind riiulist kätte, maraton ka. Et see lugu algusest ära rääkida, siis…

…läksin sügisel kooli ja nüüd kevadel sooritasin märtsi algusest saadik Sevillas oma koolipraktikat. Tööst puhkasin ja koolist praktiseerisin. Üllatusin, et Eesti pealinnast pindalalt väiksemas linnas on koguni kaks LaLiga jalgpalliklubi, Real Betis ja FC Sevilla ning juba teisel märtsiõhtul mängisid mu Sevilla jooksutiirul Benito Villamarini staadionil Real Betis ja Real Madrid. Vihma sadas, staadionikatel podises tuledesäras ja teatud hetkel oli möllu ja kisa tavalisest rohkem. Hiljem Hispaania-koju jõudes selgus, et Real Betis oli möllu hetkel kodustaadionil juhtima asunud ja võitnud 2:1, võideldes Meistrite Liiga koha eest! Mängu vastu oli mul varasem huvi küll olemas, kuid nii suur fänn ma siiski polnud, et ligi 300-eurose piletiga oma väliseelarve lõhki oleks tahtnud ajada. Sellegipoolest oli hea tajuda, et niivõrd lähedal sellise kaliibriga mäng peeti ja mina alles õppisin joostes ning jalutades Sevilla linna tundma. Ka selles võtmes, et Benito Villamarini staadioni lähedalt kuni Avenida de La Pazi poole on kahtlasevõitu kvartal, kust oma järgmised jooksutiirud kaugemale hoidsin. 
Jalgpalliklubidest veel niipalju, et tegin 1.aprillil FB sõprade seas nalja, et olen juba märtsi algusest FC Sevilla klubis testimisel ja testiperioodi lõpus 11.aprillil annan teada, kas jõuan lepinguni või mitte. Meditsiiniline kontroll veel ja kõik on võimalik! Olin ju korralik spordipoiss, varasemalt Nõmme „Kalju“ meeskonnas mänginud, aga jättes väiksemas tekstiosas mainimata, et kui see 2001.aastal Uno Piiri juhatusel toimus, siis olime Eesti kolmandas liigas ja kui mina Nõmme klubist lahkusin, siis tõusis klubi väga kiiresti kõrgliigasse ja Eesti meistriks. Seega 47-aastase jooksusõbra testiperioodi tõsiseltvõetavus FC Sevilla jalgpalliklubis lepingut hankida seati aprilli esimesel päeval kohe kahtluse alla. 

Ibiza maratoni start anti Eivissa jahisadamast.

Aga tõsi oli kahtlema asjaolu, et 6 nädalat ma Sevillas töötasin ja kuigi 11.aprillil anti logistikaettevõttes mõista, et olen seal ka edaspidi teretulnud, siis sportlikus mõttes ma naljapäeva lõpetuseks muidugi LaLiga lepingut ei saanud. Tegin mitu tiiru ümber staadionite ja kogu lugu. Ajasin habet ja võisin uhkusega hõisata, et mina olengi Sevilla habemeajaja. 

Tulles tagasi jooksuvõistluste juurde, siis loomulikult piilusin praktikal olles Hispaania maratone, kus võiks varba stardijoonele panna. Just nädal enne Hispaaniasse jõudmist oli Sevillas juba maraton joostud ja 16.märtsil toimunud Barcelona maraton varakult välja müüdud. Võimalus oli joosta 6.aprillil Zaragozas ja 12.aprillil Ibizal. Viimane variant hakkas ilmet võtma, kui märkasin, et Ryanairi lennupiletid Sevillast Ibizale ja sealt koduteel Barcelonasse väga soodsad olid ning sõber Ergo Meier kampa lõi. Väike arvutuskäik näitas, et minu 333 ja tema 311 läbitud maratoni kokku ületavad napilt legendaarse Rein Pärna tulemuse. Reinu number 641 näitab ehedalt, millised suured jooksusussid on ta meile ette jooksnud! 

Korraks tekitas küsimusi asjaolu, et Ibiza maratoni start toimub kell 15:30 päeval ja esialgne majutuskoha valik Sant Antoni jäi stardi- ja finišipaigast eemale. Õnneks leidis Ergo sobiva majutuse Eivissas, stardipaigast küll veidi eemal, aga siiski jalutuskäigu kaugusel ja sobiliku hinna- ja kvaliteedisuhtega. Peast käis läbi veider kombinatsioon huumorist ja saare väljamõeldud nimeloost, kui kohvikus said kokku kolm sõpra, arutades saarele nimepaneku üle, tellides samal ajal head-paremat ja kui pasta ning kebab oli juba tellitud, siis pikaldane slaavlasest sõber vastas menüüd uurides saare nimeküsimusele:“ i pitsa“. Söök sai tellitud ja nimi saarele pandud. Ei viitsi seda väljamõeldud lugu hetkel peenemaks lihvida, ehk mõni stand-up kangelane suudab selle isegi naljakaks rääkida, seega las ta olla. Liigume edasi. Ühesõnaga, jalgpallurit minust ei saanud, kiiresti jooksjat samuti mitte, anekdoodivestjat ammugi mitte, aga maratoni ma siiski jooksin ja pitsa asemel tortillat ja paellat sõin ka. 

Toiduga oli üldse nii, et päevase stardi puhul tasus ettevaatlik olla, et hommikusöögile järgnev ajavahemik nii liikumise kui ka toitumise osas normaalselt täita ja kergem amps 12-13 vahel võtta. Laias laastus see isegi peaaegu õnnestus, sest jooksu ajal tekkis vaid kord vajadus tualeti järele. Korraldajad olid püüdlikud ja paljukogenud maratoonaritena ei leidnud me pisiasjades probleeme, vaid leppisime rahulikult olemasolevaga. Näiteks märkasime stardieelsel ajal, et paljud jooksjad kannavad maratonisärki ja andsid oma esemed pakihoidu koos temaatilise jooksukotiga, mida meie aga stardinumbrit kätte saades ei saanud. Võimalik, et registreerudes oli vaja kusagile lisalinnuke teha või väikese lisatasu eest särk soetada, aga igatahes kotti ja särki me vahetult enne starti ja ka pärast finišit ei saanud. Ju siis olid otsa saanud. Las ta olla, neid särke on lihtsalt niivõrd palju kogunenud, et ei oska enam puudustki tunda. Olime varasemast maratonikogust koti kaasa võtnud, mina kasutasin näiteks mullust Verona pakikotti ja asjad said kenasti pakitud ning transporditud. 

Sant Antoni rannapromenaad

Muide, eelmisel õhtul me Eivissast paarkümmend kilomeetrit eemal toimunud Ibiza maratoni EXPO-le Eularia linnakeses ei jõudnud, stardipaigas Eivissa jahisadamas aga mingeid korraldusvihjeid peale metallaedade ei märganud ja hinge näris väike kahtluseuss, kas toimub ja kus toimub ja mis toimub? Hotellis lugesime infomaterjale ja tundus siiski õige, et laupäeval kell 15:30 asume Eivissa jahisadamas Ibiza maratoni starti ja leppisime kokku, et läheme väikese ajavaruga. Juba hotelli juures märkasime endasuguseid jooksumehi ja veendusime, et asjast hakkab ikkagi asja saama. 

Eestlased stardi ootel

Tunnike enne starti olid meil numbrid käes, tegime turistidena mõned stardieelsed pildid, soojendasime muulil ja peagi asusimegi teele. Õnneks polnud niivõrd kuum, soojakraade võis Celsiuse järgi 20 lähedale olla, rada kulges alguses linnatänavatel, seejärel linnast väljas veidi künklikul asfaltkattega teel, mis poleks tohtinud saatuslikuks saada, kuid 4h tempomeistrid suutsid ülesmäge tempot kruvides ja allamäge pidurdades jooksjates pahandust teha, mistõttu lõpuosas mul mõnevõrra raskeks läks. 

Tuleb tunnistada, et Eularia finišikumerus rannapromenaadil ja palmipuude vahel oli ütlemata meeldiv! Palmipuudepühaks olime kuuse alt palmi alla jõudnud ja rahul, et juhus meid just Ibizale viis. Hiljem protokolli näppides tõdesime, et olimegi ainukesed eestlased sellel maratonil. Ergo Meier parima eestlasena ajaga 3:41.06 ja Meelis Koskaru viimase eestlasena ajaga 4:08.26.

Loo autor finishis.

Järgmisel päeval sõitsime bussiga Eivissast 16km kaugusele Sant Antoni linnakesse, kus jalutasime rannapromenaadil ja ronisime kohaliku künka otsa, kust avanes hea vaade tervele linnale ja ühtlasi ka taastavale jalutuskäigule. Seejärel sõitsime järgmise bussiga Sant Antonist finišipaika Eulariasse, märgates bussiaknast maratonirajalt tuttavaid paiku. Tundus, et jooksu ajal me niivõrd hullult sporti ei teinudki, et mälusoppidest pilte üles leidsime. Igatahes finišilinn Eularia sai taasnähtud ja tunnetus Ibiza saarest samuti. Kui stardilinnas Eivissas UNESCO maailmapärandina tuntud kindluses kolasime ja lennueelsel ajal rannapromenaadil taastusime, siis tekkis arusaam, et polnudki nii paha koht, et tagasi ei võiks minna.