Jooksmine on niivõrd universaalne ja kõigile kättesaadav liikumisviis, et sellega saab tegeleda sisuliselt igal ajahetkel igas maailma nurgas. Jooksmisel on samuti võime ühendada üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel paiknevaid inimesi ja panna meid elama kaasa eestlastele, kelle tee on viinud mitme maa ja mere taha. Tänapäeval pole enam imekspandav, et Eesti maratoni edetabeli liidriks on Austraalias elav eestlanna Riine Ringi.

Hoopis teises maailma otsas, Kanadas, on üks teine eestlanna vastu võtnud väljakutse, mis on samuti inspireeriv ja innustav ning millega saab suhestuda igaüks meist, kes on kasvõi korra täispikka maratoni jooksnud. Nimelt on Montrealis elava-töötava Kati Israeli eesmärgiks 2026.a. läbida 52 nädalaga 52 maratoni.

2018. aastast Kanadas elav Kati alustas jooksmisega 2024.a. juulikuus ning vaid kolm kuud hiljem, 19. oktoobril läbis Torontos oma esimese poolmaratoni. Poolmaraton (tulemuseks 2.14.46) andis niivõrd hea emotsiooni, et sellele järgnes 2025.a. märtsis Kati esimene maraton Los Angelesis (5.03.00) ning sama aasta oktoobris Long Beachil juba järgmine (4.44.45).  

Tänaseks, mil jaanuarist on selja taha jäänud kolm nädalat, on Katil selja taga juba kolm maratoni. Rääkisime temaga siis, kui Kati oli just läbinud esimese tänavuse maratoni ning eesmärgist oli puudu veel 51.

Jõulude ja aastavahetuse ajal oli Kati Israel Eestis ja loomulikult said ka mõned trennid tehtud.

„Tulin Kanadasse 2018, jäin koroona ajal siia lõksu, ei saanud välja riigist, misjärel pidin oma elu siin üles ehitama,“ pajatab eesti keele sekka aeg-ajalt ingliskeelseid väljendeid lisav Kati oma Kanadasse kolimise algusajast. „Koroona ajal oli meil veel eriti hull, kell kaheksa pidi õhtul kodus olema, mõtlesin, kuidas vanemad lähevad hulluks ja sellest sai ka minu töö siin kõik alguse.“ Tugiisikuna töötav Kati abistab hetkel 14 pere. „Aitan neid kõiges mida nad vajavad oma isiklikus elus, lastega, kodudega, koertega, olen keegi, kes on nende jaoks olemas.“

„Töö on väga liikuv,“ märgib Kati „päevad väga pikad. Andsin oma auto ära, elan kesklinnas ja kõnnin igale poole, isegi kui on lumetorm.“

Igapäevaselt kõnnibki Kati keskmiselt 30 000 sammu päevas, mis on loonud ka maratoni jooksmiseks hea põhja. Nii läbis ta kaks aastat järjest aprillikuus miljon sammu ja sealt saigi tema väljakutse alguse. Algne plaan oli ette võtta heategevuslik kõnniväljakutse, kuid peagi kasvas sellest välja plaan läbida 52 maratoni 52 nädalaga. “Pole vahet, kas sa kõnnid või jooksed,“ lisab Kati. „Liikumine aitab mind mentaalselt nii palju.“

Oma väljakutsega kogub Kati raha erivajadusega inimesi toetavasse heategevusfondi annetades ise samuti peale iga maratoni 26 dollarit ehk ühe dollari ühe läbitud miili koha. Lisaks soovib ta seal fondis ka vabatahtlikuna võimalikult palju kaasa lüüa, et tõsta ses osas teadlikkust.

Esimene maraton 4. jaanuaril ei sujunud kõige kergemini. „Reede õhtul enne maratoni jõudsin Eestist tagasi, pühapäeva hommikul jooksin maratoni, keha polnud veel valmis selleks.“

Kuna jaanuari alguse ilmaolud olid Montrealis samuti väljas jooksmiseks ebasobivad läbis Kati esimese maratoni 52st jooksulindil. Sisetingimustes lindil jooksmine on kahtlemata vaimselt raskem, kuid Kati leiab ka selles positiivset märkides, et võib olla ongi hea, et algus raskem on. Esimese maratoni tegi mõnevõrra raskemaks ka vahepealne vetsupaus. WC-sse minnes pani Kati oma spordikella hetkeks seisma ning uuesti jooksma hakates ununes kell uuesti käima panna. Eksimust märkas ta alles ligikaudu kümne minuti möödudes, mistõttu osa kilometraažist jäi kellal fikseerimata. Ent kuna eesmärk on läbida ikkagi 42,2 km ja teha seda jälgitavalt, jooksis ta lihtsalt poolteist kilomeetrit klassikalisest jooksumaratonist rohkem. „Lõpp oli raske!“

Katit on juhendanud Roman Fosti, maratonimees tegi pühade ajal Katiga ka trenni ning andis soovitusi-tagasisidet.

Ka järgmised maratonid on kavas läbida pühapäeviti. „Tahan maratonid hoida pühapäeva peal, nii et teised teavad, et lähen iga pühapäev maratoni jooksma. Inimesed saavad siis tulla kaasa jooksma ja elada kaasa.“ Selline plaan välistab loomulikult haigused, vähemalt pühapäeviti tuleb olla terve. „Ma ei jää haigeks,“ märgib Kati enesekindlalt ja röömsameelselt.

Iganädalase maratonijooksmise suurimaks väljakutseks on kahtlemata taastumine. Keha peab järjekordseks katsumuseks valmis ja välja puhanud olema. „Neljapäeva hommikul peale maratoni oli esimene jooks ja siis oli pulss veel liiga kõrge,“ räägib Kanada eestlanna sellest. „Esimene nädal on vara öelda,“ lisab ta märkides, et vahetult esimese maratoni ette jäi ju pikk tagasilend Eestist Kanadasse.

„Täna (päev enne teist maratoni) tahtsin minna klubiga jooksma, kuid Roman (Fosti) ei lubanud, läksin jalutama. Kaks korda käisin spaas, mullivannis, sooja duši all, jälgin ka magamist.“

Maratonimees Roman Fosti ongi Kati Israeli selleks väljakutseks valmistumisel juhendanud. Eestis viibides õnnestus neil teha ka koos trenni.

Esimesed maratonid saavad Katil olema mitteametlikud. Kuna enne teist maratoni prognoositi Montreali lumetormi, oli algne idee läbida see „underground“ ehk maa all, eeldusel, et spordikell seal läbitu korrektselt fikseerib. Põhjus, miks ta väljakutses kõiki maratone ametlike võistluste raames ei läbi on lihtne. Pole ju Kanadaski talvel nii palju jooksumaratone ning reisimine kaugematesse kohtadesse võtaks liigselt aega ja raha.

Igal pühapäeval saab Kati käed üles tõsta ja öelda:"Tehtud!" Kuid järgmisel pühapäeval ootab ees järgmine 42,2 km.

Ent juba 1. veebruaril asub Kati starti Californias, kus ootab ees esimene tänavune ametlik maraton, sellele järgneb neli maratoni Montrealis. „Ametlikud maratonid tahaks kiiremini joosta,“ lisab ta ja näitab külmkapil olevat graafikut, kus võistlused erinevat värvi ringidena on toodud. „Ametlikke maratone on nii palju parem joosta. So much energy! Tahan suhelda publikuga, so fun! Mul oli nagu suur naeratus näol, kui inimesed esimesel maratonil kaasa elasid.“

Kati Israeli jooksusid näeb loomulikult Stravas, lisaks on tal oma podcast, kus ta jooksudel kogetud emotsioonid kokku võtab ning lähiajal peaks valmima ka veebileht (52marathons2026.com). „Mul on märkmik, kuhu kirjutan jooksudest ja kleebin pilte, nii jääb äge mälestus,“ lisab ta. Nimelt teeb ta iga viie miili järel jooksust Polaroid kaameraga pilte, mis on võimalik märkmikku lisada. Sama plaan on tal ka loomulikult ametlike maratonidega.

Läbida 52 maratoni 52 nädalaga on kahtlemata raske väljakutse, kuid Kati entusiasm ja rõõmsameelsus jätavad mulje, et see aasta saab olema mitte raskusi, vaid hoopis põnevaid elamusi täis. Elame ka meie Kati eesmärgile kaasa ja soovime kerget jalga!

Katit ennast võib aga tänaste plaanide põhjal näha Eestis loomulikult septembris, Tallinna maratoni stardis.

Fotod: Kati Israel, erakogu.