Jätkame Eesti maratoni 100.-nda sünnipäeva konverentsi materjalide tutvustamist Marathon100 lehel. Teeme juttu Eesti vähemtuntud varastest maratoonaritest - vend Vahindrast, Alfred Maasikust ja Arnold Vaidest.  Taaskord tugineme Eesti Spordimuuseumi direktori Daimar Lelle presentatsioonile.

Vend Vahindra
Vend Vahindrat võib pidada Eesti esimeseks kestvusjooksjaks. Pärit oli ta Põltsamaalt, Umbusist ja olevat oma jooksuvõimed avastanud Põltsamaal traavivõistlustel. Käis oma onuga Petseri laadal ja kui onu läks peale edukat laadapäeva kõrtsi raha sirgeks lööma, siis vend Vahindra ehk Karl Tõnisson samal ajal hakkas külameestega kihlveo peale võidu jooksma ja tegi seda väga hästi. Sealt kasvaski välja tema pidev jooksuhuvi, millele ta pani aluse karjasena, kui pidi ümbruskonna lehmi taga ajama.

Pärast seda kui ta oma võimed oli avastanud käis ta suviti küll Pärnu küll Riia rannas suvitajaid lõbustamas, jooksis aja peale liivale mahamärgitud ringil või kihlvedude peale. Tegemist oli siis tõelise professionaaliga.

Kui toimus Eesti esimene maraton siis kahjuks teda starti ei lubatud. Ta jooksis järgi, vahepeal pikutas heina sees, niipalju kui seda heina varakevadisel ajal oli. Olevat mingeid kõrkjaid näksinud-söönud ja sellest isegi hiljem kirjutati, et Tõnissonil olla kõht nii tühjaks läinud, et ta jäänud maha Keila mõisas põllule taimetoitu nosima.

Aga järgmisel aastal oli ta juba ametlikult stardis aga tolgi korral jäi jooks temal ametlikult lõpetamata.

Tõnisson sattus seejärel esimesse maailmasõtta, sai seal raskelt põrutada, kuid pärast sõda kui ta oli aastaid Kagu-Aasia maades rännanud, tuli ta tagasi 1927.a. ja juba lätlasena. Ütles et ta on nüüd Läti kodanik Karlis Tõnisson. Tema tase oli märkimisväärne, sest ta sai olümpiameeste Karl Laasi ja Elmar Reimani järel kolmanda koha. Oma viimase maratoni jooksis ta 1929.a ja kindlasti on ta läinud sellega ajalukku, et läbis maratonidistantsi Läti lipuga. Pärast maratoni ronis kuhugi kõrge tulba otsa ja hakkas rahvale loengut pidama, et kui kasulik on sport ja jooks ja et inimesed ei hooli oma tervisest ja kutsus ülesse, et Eestis võiks korraldada ööpäevajooks ja tema oleks kindlasti kohal ja stardis ja teeks selle jooksu kaasa. Aga teised eriti vedu ei võtnud ehk see jooks jäi tegemata.

Pärast seda Tõnisson lahkus Eestist ja hakkas buda mungaks ning suri 1962.a Birmas Ranguunis.

Vend Vahindrast on juttu teinud ka Hillar Palamets raadiosaates ajalootund (http://arhiiv.err.ee/vaata/ajalootund-r2-s-ajalootund-r2-s-vend-vahindra-ehk-karl-tonisson) ning samuti on talle loodud oma Facebooki lehekülg, mis küll oma populaarsuselt ei hiilga – nimelt on see meeldinud vaid ühele inimesele. https://www.facebook.com/pages/Vaga-vend-Vahindra/164114716975278

Alfred Maasik
Alfred Maasik siirdus USAsse 1926.a., et õppida Clarkson College's New Yorgi osariigis.  Kuna ta viibis USAs üliõpilasviisaga, pidi ta 1928.a naasma Eestisse.  USAsse tagasi kolides osales ta edukalt mitmetel sealsetel maratonidel - Bostonis sai ta 1932.a kümnenda või üheteistkümnenda koha, New Yorki maratonil tuli ta 1930.a. teiseks (2:40:01) ning paar aastat hiljem viiendaks (2:55:40).  Kuna ta elas USAs oli üks olümpialane Eestil 1932.a. Los Angelese Olümpiamängudeks kohe võtta. Kodumaalt sportlasi sinna teatavasti ei läkitatudki ning teiseks sportlaseks kes siis Eestit esindas sai samuti USAs elanud maadleja Osvald Käpp. Maasik anti üles ka maratonijooksuks, paraku selle nurjas osalemine 50km käimises mõned päevad enne maratonijooksu. Käimises olid kindlasti tema lootused kõrgemale kohale suuremad. Maasik lõpetas käimisdistantsi ärahõõrutud jalgade ning kümnenda kohaga ning loomulikult maratonijooksjate temast seekord polnud.

Viimase tõsisema maratoni tegi Maasik Eestimaa pinnal kui ta 1934.a. Tallinnas Eesti meistriks tuli ajaga 3:00:22. Peagi ta lahkus lõplikult USAsse ning USAs ta ka 1990.a. suri.

Arnold Vaide
1926.a. sündis Virumaal poisslaps nimega Arnold Vaide, kellest 50.-ndatel aastate keskpaigaks kujunes maailma maratoniradade arvestatav tegija. 1944.a. Rootsi põgenenud noormees tõusis 1950-ndate aastate keskpaiku Rootsi pikamaajooksjate paremikku. Mees saavutas 1956.a. Rootsi meistrivõistlustel hõbemedali ajaga 2:31:23, mis viis Vaide pärast mõningaid sekeldusi Melbourne'i olümpiamängudele. Seejuures jooksis ta üle minuti kiiremini kui oli kuu aega varem Moskvas Viktor Puusepp suutnud. Mõlemad omakorda olid jällegi esimesed eestlased, kes peale Jüri Lossmanni tema rohkem kui 36 aasta vanuse aja suutsid alistada.

Melbourne 1956.a. Olümpiamängudel saavutas Vaide ajaga 2:26:21 tubli 11.-nda koha. Tõsine arenguhüpe toimus 1958.a. kui ta tuli isikliku rekordiga 2:25:54,2 kodustel Euroopa meistrivõistlustel Stockholmis seitsmendaks. Veidi vähem kui 1,5 kuud varem oli Vaide tulnud ka Rootsi maratonimeistriks.  Aegade poolest oli Vaide tippaasta 1960 kui ta kolmel maratonil sai aja alla 2:30.  Üldine maratonijooksu tase oli neil aastatel veelgi võimsamalt edasi läinud, nii jäi Vaide Rooma olümpiamaratonil ajaga 2:25:40 alles 21. kohale. Enne olümpiat teistkordselt Rootsi meistriks tulles oli ta kümmekond sekundit kiiremini jooksnud. 1961. võitis Vaide veel Oslos 2:26:40-ga Põhjamaade meistrivõistluste pronksmedali ning seejärel tõmbus tõsisest maratonijooksust tagasi, kuid osales aktiivselt väiksematel jooksudel ning lühematel distantsidel veel mitmeid-mitmeid aastaid.