Marathon100 vestles Pavel Loskutoviga Eesti maratoni 100-nda aastapäeva tähistamisel ja toob selle intervjuu nüüd teieni.

Milline oli teie esimene maraton?
Esimese maratoni tegin Riias 1991.a. Huvi pärast läksin jooksma, ettevalmistus oli väga nõrk, kevadine võistlushooaeg oli lõppenud ja midagi teha ei olnud. Sain teada, et oktoobri alguses tuleb Riias maraton, viie kilomeetri pikkusel ringil.  Teadsin, et kui läheb raskeks, siis saan katkestada. Kõige pikem jooks treeningul oli tollal 20 km ja lihtsalt huvi pärast läksin proovima kas jõuan 42km läbi joosta või mitte. Aga tuli välja päris normaalselt, lõpus võib olla oli väsimus aga ikkagi lõpetasin kolmandana, ajaks 2:27:46, sain veel mingid kopikad auhinnaks ka.

Järgmisel aastal valmistusin maratoniks juba natuke paremini, võib olla ettevalmistus ei olnud nii nagu peab olema, aga siiski jõudsin joosta juba 2:25 ja võitsin Riia maratoni ära. Aasta hiljem jooksin juba Hamburgis 2:19:44, see oli juba mingi tase, ütleme, et Eesti tase oli.

Kolmandal maratonil alla 2:20 joosta on ikka väga kõva tulemus.
Ei ütleks, ma ei olnud eriti ettevalmistust teinud, väga palju oli Eestis jooksuvõistlusi, kus ma tahtsin osaleda ja võita, aga kui oleks puhtalt maratonijooksjaks läinud, siis oleks see viga olnud. Kui sa oled noor, 23-24 aastane, siis maratoniks peab sammhaaval valmistuma.

Millised teil tollased treeningmahud üldse olid?
Väga suured ei olnud. Esimese maratoni jooksmisel oli 200-300km vahel, seejärel tõstsin mahtu. Hakkasin mõtlema, et äkki tulevikus hakkan maratoni jooksma ja suurendasin treeningmahtu.  Peale seda, kui jooksin talvisel ettevalmistusperioodil rohkem, läks ka võistlemine kergemaks.  Enne mahtude tõstmist sai kevadisel võistlusperioodil joosta, kuid võistlused suve teises pooles läksid juba raskeks. Tundsin et mahutreeningud mulle sobivad ja hakkasingi maratoniga tegelema. Siis suurenesid ka mahud umbes 700-800 kilomeetrini kuus.

Sellise mahuga treenides tulid peatselt ka Eesti rekordid?
No tookord meie rekord ei olnud nii tugev ka -- 2:15:44, see ei olnud nagu maailmatasemel rekord. Ma arvan, et isegi praegustel Eesti tasemel jooksjatel on tegelikult võimalik see aeg üle joosta. Isegi 2:08 võivad joosta, miks ka mitte, aga see on juba keerulisem. Mitu aastat on vaja tööd teha ja ära raisata ning võib olla tulemust kohe ei tule.  Maratonitreening on pikaajaline investeering.

Mul oli natuke lihtsam tol ajal, sest tase oli nagu ta oli. Mul oli võimalus osaleda teistel võistlustel  ja need ka ära võita. Eks see päästis mind.

Maratonis tulite ainult korra Eesti meistriks, teistel aladel rohkemgi. Aga samas võitsite mitu linnamaratoni ära – Soulis kaks korda, Frankfurdis kaks korda, Helsinkis, Riias. Millist võitu neist te enda jaoks kõige väärtuslikumaks peate?
Souli maratoni võitu, kuna sealne tase oli väga kõva. Praegu jooksevad tipud 2:04:2:05, tol ajal oli 2:06 väga kõva tulemus. Soulis oli mitu meest stardis, kes olid jooksnud 2:06-2:07 ja mina võitsin neid.  See innustas isegi rohkem kui Euroopa meistrivõistluste teine koht. Tol ajal eurooplased polnud kõige paremad jooksjad. Ise tundsin, et oleks olnud võimalus isegi EM tollal ära võita (Müncheni EM-il 2002 tuli Euroopa meistriks soomlane Janne Holmen ajaga 2:12:15, Pavel Loskutovi teise koha tulemus oli 2:13:18, ta edestas kolmandaks jäänud hispaanlast Julio Reyd lõpuks vaid kolme sekundiga).

Te jooksite palju Aasia maratone – Koreas ja Jaapanis. Mis teile meeldis nende Aasia maratonide juures?

Omapära. Kui esimene kord seal käisin, siis hakkas väga meeldima. Suured erinevused olid huvitavad. Koreas ja Jaapanis oli täiesti teistsugune kultuur.  Fukuoka maratoni neljas koht oli ka suurepärane.  Tolle maratoni võitis Pekingi 2000.a. olümpiavõitja, kolmas oli olümpiapronks ja mina kaotasin talle ainult 6 sekundit. Ja need olid värsked olümpiamehed. Ja isegi distantsil suutsin nendega võidu joosta, mitte ei lasknud neid kohe eest ära. (Fukuoka maratoni 2002 võitis ajaga 2:09:13 Gezahegne Abera, teine oli Truyoshi Ogata (2:09:15) ja kolmas Eric Wainaina (2:10:08), Pavel Loskutovi ajaks oli 2:10:14 ning ta edestas viiendaks tulnud jooksjat täpselt kahe minutiga.  Grupp püsis koos esimesed 30km ning ka 35.-ndal kilomeetril oli Pavel võitjast vaid 15 sekundiga maas)

Viimane Eesti rekord maratonis – 2:08:53. Kas on tunne ka, et see oli see milleks te võimeline olite või jäi midagi sisse?
Ikka jäi. Tookord kui selle tulemuse ära jooksin, siis kohe hakkasin mõtlema, et paremini ma enam ei jookse. Kõik faktorid peavad klappima, kuid kui jooksin teist korda Soulis (2005), siis oli maratoni teise poole ajaks 1:03:35.  Siis ma tundsin, et oli võimalik joosta üle seda Pariisi tulemust. Esimene pool oli Soulis liiga aeglane  - 1.05:40.

Minut jäi vast sisse veel, poolmaratonis ma arvan, et rohkemgi (Pavel jooksis tänaseni kehtiva poolmaratoni Eesti rekordi 1:03:00 Göteborgis 2001). Kui jooksin Göteborgis, siis rada oli seal raske ja kergema raja korral oleks aeg olnud juba minuti võrra parem.  Ja kui oleks veel spetsiaalselt valmistunud ka, mitte nii nagu tollal – lihtsalt peale maratoni natuke puhkasin ja siis jooksin seal, siis oleks olnud võimalik joosta kuskil 1:01.

Samas – Tiidrek Nurme jõudis sel aastal poolmaratoni rekordile päris lähedale, 13 sekundit jäi ainult vajaka.  Millal rekord kukub?
Ma arvan, et Tiidrek on isegi sel aastal võimeline rekordi üle jooksma.

Aga kas maratonis on näha sellist jooksjat, kes lähiajal oleks võimeline alla 2:10 jooksma?
See on muidugi keeruline ka. Isegi Euroopas on vähe selliseid jooksjaid, vähe on selliseid valgeid mehi esikolmikusse jõudnud.

Eestis on praegu maratonijooksubuum ja maratonist on saanud rahvajooks. Kuidas te sellesse suhtute?
Inimesed tunnevad, et maratoni jooksmine pole midagi hirmsat ja tahavad proovida ning jooksevad. Kui Tallinnas jookseb tuhat inimest, siis see ei ole vähe, ja eks see arv võib tõusta 3000-4000 jooksjani.

Mis te arvate on see hea või halb et maratonijooks on niivõrd popiks muutunud?
Aga miks see on halb? Ei ole nii, et mõned arvavad, et see on nii suur kannatus, mis hakkab sinu  tervisele. Kui sa jooksed maratoni, siis sul on võib olla lõpus raske aga vaimselt tunned ennast hästi, see toob nii hea emotsiooni. Mu esimene maraton oli samasugune -- jooksin ja tulin kolmandaks, see oli väga hea tunne.

Kui tulla tagasi jooksu juurde, siis ega teid Eestis rahvajooksudel on näha suhteliselt harva. Miks? Lihtsalt pole jõudnud või on jooksmisest küll?
Ma elan Valgas ning Tallinna on pikk tee. Tahaks rohkem kodus olla. Motivatsiooni ei ole. Kui ma olen jooksnud sellisel tasemel, siis võistlustel proovid ikka saavutada miskit tulemust.

Milline aeg praegu maratonis jala sees oleks?
Ma arvan, et mul ei ole vaja niipalju harjutada, et kolm tundi ära joosta.

Omal ajal oli teil soov teha kaasa triatlonil. Olete teinud kaasa triatloni jooksuetapil juba kaks korda aga kuidas on terve triatloni läbimisega?
Ei ole proovinud, aga miks mitte, unistused jäävad, ma ei ole nii vana veel. See aasta mind ei olnud Eestis, ei saanud Tartu suusamaratonil kahjuks ka osaleda, kuid suusamaraton on kergem kui jooksumaraton. Saad puhata, puhkusemomente on nii palju. Kui sul on raske, siis peatud ja sööd aga jooksu ajal on see problemaatiline, ei saa peatuda, pead jooksma, kogu aeg peab tööd tegema.

Kui palju teil üldse vigastusi oli?
Väga palju ei olnud, aga põlvedega olid probleemid. See polnud jooksmisest, lapsepõlves oli väike trauma, kui koormused kasvasid, siis hakkas uuesti tunda andma.  Läksin arsti juurde ja ütlesin, et saan joosta 100-150km, kuid ei saa joosta 200km. Arst ütles, et lihtsalt jookse vähem ja kõik! Aga ma ütlesin, et ma ei saa – ma tahan joosta 200-250km ja operatsioon oli õnnestunud ja õigeaegne.

Kuidas te suurematest vigastustest pääsesite? Mahud olid ju ikkagi väga suured.
Ma arvan, et väga palju antakse vanematelt, tähtis on ka õige trenn noorena.

Palju teil kilometraazh kõikide nende aastate jooksul kokku oli?
Lugesin kuskil 130-140 000 km tuli kokku.  Ma ei ütle, et need mahud olid väga suured – nädalas 250, kuus 950, aastas 9000km. Puhkus oli siis kui oli lend võistlusele, kui ei jõudnud lihtsalt joosta.  Kui ma jooksin 10-15km siis oli ka täiesti puhkus.  Sügiseti üleminekuperioodil jooksin 100km nädalas, see oli ka nagu puhkus. Aga – mul polnud vaja pingutada, mulle meeldis joosta.

Praegu teete trenni ka?
Kaks korda nädalas jõuan, 6-10km jooksen.  Pole mõtet joosta kolm korda nädalas 15-20km.

Millega hetkel tegelete? Olete jätkuvalt kehalise kasvastuse õpetaja?
Ei ole enam. Jaanuarist lõpetasin ja läksin Norra, palk on ikka tunduvalt teine.

Mis teeb maratonijooksu nii eriliseks?
Kaugus hüppavad ja 100m jooksevad kooliajal kõik, aga maratoni jooksevad vähesed. See teeb selle eriliseks.