On inimesi, kelle pühendumus ja järjepidevus on lausa hämmastavad. Üks sellistest on rattasportlane Andre Kull – mees, kes on osalenud igal Filter Temposarja etapil juba 18 aastat järjest. See on saavutus, mis ei rõhu ennekõike medalitele ja tulemustele, vaid sportlase iseloomule, kirele ja distsipliinile.

Mis kutsub teda ikka ja jälle stardijoonele naasma ning mida võiks tema kogemusest õppida iga inimene? See on sügav armastus spordi vastu, valmisolek pingutada ja oskus leida motivatsiooni ka siis, kui keegi ei näe.

Kuidas kõik alguse sai

Andre hakkas rattaspordiga tegelema juba 1997.-1998. aastatel ning esimene võistlus oli loomulikult Tartu maraton. Temposõiduni jõudis ta aga 2000ndate alguses sõbra õhutusel. „Mul tekkis sõbraga vaidlus, kes väitis, et ma ei võida teda kunagi temposõidus. See oli väljakutse, millest Vana-Tartu maanteel kõik alguse sai,“ meenutab ta. Lõpptulemusena jäi rattarajal sõber seljataha ning Andre leidis uue kire.

Kuidas selgitada algajatele rattahuvilistele, mis on üldse temposõit?

Temposõit on individuaalne võistlus, kus iga rattur läbib määratud distantsi nii kiiresti, kui tema võimed lubavad. Peamiselt on see võitlus iseendaga. Igal ratturil on eraldi stardiaeg, mis teeb selle turvaliseks ja stressivabaks – ei pea muretsema massistardi trügimise ega viimaseks jäämise pärast, sest positsioon on näha alles tulemuste protokollis.

Võistluse fookus on ainult enda pingutusel, aerodünaamika parandamisel ja tehnika lihvimisel. Just seetõttu on see ideaalne võimalus rattaspordiga alustajatele, et õppida oma võimeid tundma ja maksimaalselt pingutama.

Filter Temposarja etappidel on veel ka eraldi distantsid jooksjatele ja rulluisutajatele. Võistluse jooksul võib läbida ka mitu ala, nagu teevad näiteks triatleedid.

Tehnika areng ja detailide tähtsus

Andre on näinud aastakümnete jooksul suurt rattaspordi arengut. Algusaegadel sõideti temposõitu tavaliste maanteeratastega, millele lisati lenksud, kettad ja muud detailid. „Kui Jaan Kirsipuu ühele etapile esimese päris temporatta tõi, käidi seda kümnekaupa vaatamas ja katsumas,“ meenutab ta. Tänapäeval näeb rattavõistluste stardis absoluutset maailma tipptehnikat, kuid vahel paneb Andre tähele, et ratturi kiiver istub viltu ja riided on lohvakad. „Rattale pannakse tohutut rõhku, aga väiksemad asjad, nagu asend ja riietus, võivad tegelikult anda hoopis suurema efekti,” arvab ta.

Lisaks varustusele on arenenud ka aerodünaamika ja sellega seotud teadmised. Inimestel on võimalus oma tehnikat vastavalt seadistada, näiteks kiivrit ja riietust valida. Kõige suurem asi, mida rattur peab läbi õhu vedama ei ole mitte ratas, vaid inimene ise, seega on oluline ka aerodünaamika optimeerimine. Temposõidus on vähem muutujaid kui grupi- või maastikusõidus, mis tähendab, et saad keskenduda detailide optimeerimisele.

Tema sõnul on muutunud ka rattasport laiemalt – tehnika, rajad ja teadmiste kättesaadavus. Kui varem otsiti teadmisi raamatutest, paljundati neid käsitsi ja jagati omavahel, siis nüüd on info, treenerid ja videod vaid ühe kliki kaugusel. Uutel tegijatel on kohe kõik olemas ja seetõttu võib tekkida info üleküllus, mis sugugi motiveerivalt ei mõju, kuna areng tuleb alles pikema aja jooksul. Sellegipoolest on Andrel rõõm tõdeda, et on päris mitmeid sportlasi, kellega 20 aastat tagasi koos alustati ja kes siiani sõidavad.

Miks temposõit? 

Andre jaoks on temposõit eelkõige võitlus iseendaga. „See on lõputu kannatamine ja dialoog iseendaga, et lõpuni pingutada. Nauditavaks teeb tulemuse saavutamine, mis iganes sa endale pannud oled. Mulle meeldib just mikroeeksmärke seada, kust saab pidevalt väikesi eduelamusi, mis panevad järgmisi etappe ootama,“ räägib Kull. “Temposõit on eelkõige kompromisside otsimine, et leida üles need kohad, mida saab parandada, et võimalikult kiire oleksid. Detailidega pusimine mulle meeldib,” lisab ta.

Filter Temposarja juures sümpatiseerib mulle veel see, et etapid toimuvad tööpäeva õhtuti, stardiaeg on paindlik ja õhkkond on mõnus. „Lisaks võistlemisele näeb teisi rattureid, tunneb melu ja saab hea pingutuse kätte.“

Aastatega on Filter Temposari muutunud tagasihoidlikust teeäärsest võistlusest kohati lausa väikseks spordipeoks või festivaliks. Võrreldes algusega on praegu igal etapil üles seatud korralik võistluslinnak, meeleolu loob muusika, korraldus on professionaalne ning kõigele on mõeldud. Muutunud on ka etappide arv. „Vahepeal oli hooaja jooksul üle 20 etapi, nüüd on neid 6–8, mis on minu arvates optimaalne,“ räägib Andre.

Treening ja motivatsioon 

Võistlusteks valmistudes on Andrel kindel põhimõte: treeningud peab tegema temporattaga, kui tahad head tulemust saavutada. Tema rutiin on lihtne – päev enne starti peab jääma puhkuseks, seega viimane trenn tuleb planeerida üle-eelmisele päevale. Võimalusel tuleb Andre ka starti ja tagasi rattaga, sest Temposarja etapid toimuvad mugavalt Tallinna ümbruses. „Koos sõbraga osaledes on tore boonus ka see, et tagasiteel saab mõnusalt muljetada,“ lisab ta.

Motivatsiooni hoiavad üleval mikroeesmärgid - vanuseklassi teatud protsenti jõudmine, uue võimsuse saavutamine, jõusaali rekordid. „Areng ei saa muidugi olla lõputu, vanuse suurenedes peab veidi loovam olema. Treenin ka selleks, et vanemas eas lapselapsega rattaga sõita jõuaks ja elukvaliteet hea oleks. Rattasporti saab suhteliselt väikse pingutusega ka vanemas eas nautida,“ arvab sportlane.

Unistuste Temposari

Andre jaoks on Temposarja juures prioriteet number üks hea teekate. „Kui asfalt on sile ja aukudeta, on nauding garanteeritud,“ kinnitab ta. Andrele meeldib ka see, et trassid on erineva pikkusega. Lisaks on suureks boonuseks võistluskeskusesse püstitatav batuut. “Ühe korra olen käinud etapil ka lapsega, sest ei olnud teda kuhugi jätta. Kindlasti on batuut veel paljudele sportlastele abiks olnud, et oma võistlus ära teha. Ka võistluslinnak on ikkagi oluline, sest see tekitab mõnusa tunde, et midagi toimub. Vanasti saadi teeääres kokku ja sõideti ära - kas see on mingi võistlus, sellest päris hästi kõrvalseisjad aru ei saanud. Näiteks Soomes on ka veel eraldistardi võistlused sellised, et tuled teeäärde, hoiad kuskilt piimapukist kinni ja siis stardid. Müts maha Filter Temposarja korraldajatele, et nad on asja nii suurelt ja järjepidevalt ette võtnud,” toob Andre olulisemad aspektid välja.

Algajatele mõeldes võiks Temposarjas tulevikus olla veel üks võistlusklass maanteeratastele, kus on igasugused tuled ja viled ning kallis tehnika keelatud. Kuna temposõidu rataste hinnad võivad küündida lausa kümnetesse tuhandetesse, siis ei ole kuigi mõistlik alustajatel kohe sellist väljaminekut teha. Samas algajaid tipptehnikaga võistlema panna ei ole ka kuigi aus, niiet selline vabaklass võiks olla hea võimalus uutel inimestel temposõiduga tutvust teha. 

Mis on sinu jaoks üks meeldejäävamaid seiku temposarja jooksul?

Üks eredamaid mälestusi on aeg, mil kaasratturite Elari Pallase, Emeri Lepa ja Risto Reinpõlluga etappide kaupa pea identseid aegu sõitsime, kusjuures tulemuste vahe jäi alati vaid 2–5 sekundi sisse. See aastatepikkune mõõduvõtt pakkus palju põnevust ja pani järgmisi starte erilise ootusärevusega ootama.

Liikumine kui elu loomulik osa

Andre usub, et sport peaks olema igapäevaelu loomulik osa – nagu hammaste pesemine. Tema sõnul pole asi enamasti ajapuuduses, vaid tahtmises. „Ka pool tundi päevas on väga hea – ei pea treenima tundide kaupa,“ rõhutab ta. Nagu üks endine Ameerika Ühendriikide president on öelnud: kui ei leia endale tund aega päevas treenimiseks, oled lihtsalt halb ajaplaneerija. Liikumist tuleb Andre hinnangul prioritiseerida, sest see on investeering tervisesse ja heasse elukvaliteeti.

Foto: Kristjan Kivistik