Sel nädalavahetusel toimuva Tartu Linnamaratoni eripäraks on kahtlemata rada, mis teeb tiiru peale linna kenamatele paikadele.  Ent kui kerge või raske Linnamaratoni rada on ja milline rajaprofiil on jooksjat ootamas?  Tänapäevasel tehnoloogiaajastul, mil jooksjatel on GPSi kellad käe peal, on andmed erinevate võistluste rajaprofiilide kohta tegelikult üsna hõlpsasti kättesaadavad.  Võtsimegi siis ette Tartu Linnamaratoni rajaprofiili ning võrdlesime seda teiste suuremate maratonidega.  Rajaprofiile võrreldes on ka jooksjatel paremini teada, milline rada neid siis ees ootamas on – kus pidurdada ja kus kiirendada.  Konkreetselt – võtsime Tartu Linnamaratonile lisaks võrdlusse Tallinna, Helsinki ja Riia maratoni rajaprofiilid.

Kui sa veel ei tea, mis sind Tartu Linnamaratonil ees ootab, siis -- raja kõige madalam punkt paikneb ca 30 meetri peal ning kõrgeim punkt 77 meetri peal, mis teeb kõrguste vaheks 47 meetrit.  Rajale jääb kaks suuremat tõusu.  11-ndast kilomeetrist 16-nda kilomeetrini ehk ca viie kilomeetri jooksul tõuseb rada umbes 40 meetri jagu.  Tõusu on päris palju, kuid kuna see jaguneb viie kilomeetri peale, siis tee päris püsti ees ei tõuse.  Meeldivaks teeb selle tõusu see, et sellele järgneb sama pikk langus.  Teine suurem tõus on 39-ndal kilomeetril, mil vaevu kilomeetri jooksul tõuseb rada ca 30 meetri võrra.  Ent loomulikult – ka sellele tõusule järgneb laskumine. Tartu Linnamaratoni rajaprofiil on selline:


Tallinna Maratonil (profiil järgmisel joonisel) on madalaima ja kõrgeima punkti vaheline erinevus ca 25-27 meetrit.  Kuigi maraton joostakse kahel samasugusel ringil, siis GPSi kella kõrgusnäidud natuke valetavad ning tekitavad mulje, et kui esimesel ringil on raja esimene pool allamäge, siis teisel ringil sellist allamäge enam ei ole.  Eks maratoni teises pooles tunduvadki mäed kõrgemad olevat . . .

Helsinki Maratoni rajaprofiil (järgmisel joonisel) meenutab rohkem elektrokardiogrammi kui raja kõrgusnäite – stabiilselt siledat maad on sel maratonil minimaalselt ning enamasi käib kas mäkke või allamäge lippamine.  Samas – ega silm rajal kõiki neid teravaid sakke ei hooma.  Kui rada tõuseb 500 m jooksul meetri jagu ning seejärel laskub teist samapalju, siis horisondile vaadates tundub ikkagi tegemist suhteliselt sileda rajaga.  Ent vaatamata sellele on Helsinki maratoni puhul tegemist üsna künkliku jooksuvõistlusega.


Riia Maratoni rajaprofiil (tegemist on kahe aasta taguse rajaga, profiil toodud järgmisel joonisel) pakub jooksjatele jällegi pikki sirgeid, kus rada sisuliselt ei tõuse ega lange, kuid kus on samuti selgelt näha rajal olevad sillaületused.


Milline Eesti maraton on aga kõige kergema rajaprofiiliga? Kui otsite maratoni, kus tõusud-langused üldse puuduvad, siis on heaks valikuks Ida-Viru Staadionimaraton.  Kõige suurema langusega rada on aga tõenäoliselt märtsikuine Otepää-Tartu maraton – nimetet maratonil on kõrgeima ja madalaima punkti vaheline erinevus täpselt 110 meetrit ning finiš paikneb stardipaigast 84 meetrit madalamal.