1. Millal ja miks jooksid oma esimese maratoni?
Maratoniks hakkasin trenni tegema siis kui üks mu sõber oli peale poole aasta pikkust ettevalmistust jooksnud 2005.a. Helsinki maratoni ajaga 3:37.  Kõrvalt vaadates tundus maratonijooks ja selleks treenimine suhteliselt lihtne.  2006.a. aprillis panin tossud jalga ning võtsin sihiks augustikuise Helsinki maratoni. Vihtusin korralikult trenni teha ning tekkis ettekujutus, et kui ma just 3:40 ei jookse, siis 3:45 ikka.
Minu illusioonid purunesid juba poolel maal, kuhu jõudsin ajaga 2:10,  finishis olin poolenisti kõndides-poolenisti joostes ajaga 4:29.  Viimased viisteist kilomeetrit tagus peas mõte – mis kuradi pärast ma siia tulin? Ei ühtegi maratoni enam!

2. Miks sa ei lõpetanud maratonijooksmist peale esimese läbimist vaid otsutasid neid veel joosta?
Päev-kaks peale Helsinki maratoni oli plaan selge – nii sitt mees ma ju ka ei ole et nii kergelt alla annan.  Ei saa ju olla, et maraton, mida kümned tuhanded jooksevad ilmse mõnutundega näos, on minu jaoks nii raske.  Tuleb lihtsalt rohkem trenni teha!
Hilisemad maratonid on andnud veel kaks suuremat motivatsioonipurakat.  2008.a. Prahas, kui olin ca 33-ndal kilomeetril kõndimisele üle läinud, jooksis minust mööda umbes kuuekümnene mees, longates tugevalt ühte jalga nagu oleks sõjas haavata saanud.  Lõpetasin kohe käimise.
2011.a. Veneetsias õnnestus esimest korda joosta negative split ehk maratoni teine pool kiiremini kui esimene ning alles siis sain aru, miks osad inimesed jooksevadki maratone ilmse mõnutundega näos.  On ikka hoopis teine emotsioon joosta nii, et sajad kaasvõistlejad tulevad sulle selg ees vastu.

3. Mida sa soovitaks jooksjale, kes on otsustanud joosta oma esimese maratoni?
Maraton võib olla täis ootamatusi, s.t., alles 100 meetrit enne finishit võid sa olla kindel ajas, millega sa lõpetad. Esimene kord maratoni joostes ei ole mingit mõtet hakata endale seadma ajalist eesmärki ja niimoodi lisapingeid üles kruvima. 

4. Millised on kolm suuremat viga, mida sa maratoniks ette valmistades oled teinud?
Õigem oleks öelda – millist viga ma pole teinud. Olen tõstnud liiga kiiresti treeningmahte, ignoreerinud täiega jõutreeninguid ja korralikke venitusharjutusi, jooksnud talvel korraliku köhaga, jooksnud valede tossudega ja ilma spetstaldadeta, jooksnud liiga kiiresti või liiga aeglaselt, püstitanud endale võistluseks ebareaalseid eesmärke ja niimoodi ennast enne võistlust läbi kõrvetanud.  See, milleks sa maratonil võimeline oled, saab selgeks enamasti esimestel kilomeetritel, pole mõtet ennem jooksu sellele liigset vaimuenergiat kulutada.

Paar korda olen kaks-kolm nädalat enne maratoni tundnud et vorm on igati hää ja prooviks seda vormi enne maratoni mõnel lühemal jooksul realiseerida. Tulemuseks on olnud see, et nn kontrollvõistlus või -treening on õnnestunud suurepäraselt, olen seal andnud endast kõik kuid maraton on läinud aia taha. 

5. Millised on kolm suuremat viga, mida sa maratoni joostes oled teinud?
Esimesed kolmteist maratoni oli minu taktika maratonil  – kui planeeritav lõpuaeg tähendab keskmist kilomeetri aega 5:00, siis ma pean alustama ca 4:55-4:57 min/km ning jooksma sellise tempoga nii kaua kui suudan, sest et lõpus me sureme ju nagunii ja tempo kukub kõigil.  Neljateistkümnendat maratoni Veneetsias läksin jooksma teistsuguse strateegiaga – kuna eelmine maraton viis nädalat tagasi läks nihu ehk jäin plaanitud ajast ca 8-9 minutit, siis ilmselt mu vorm pole nii hea. Alustan ca 5:05-5:10-ga/km ning kui tunne on normaalne, siis ca 15-ndal kilomeetril tõstan natuke tempot. 

Minu jaoks oli ootamatu see, et ma suutsin seda kiiremat tempot hoida praktiliselt lõpuni, joosta maratoni teise poole ca minut-paar kiiremini kui esimese ning parandada oma isiklikku rekordit täiesti ettekavatsemata kolme ja poole minuti võrra.  Ehk seega olen kolmteist korda järjest teinud maratoni joostes sama vea – alustanud liiga kiiresti.  

2010.a. Müncheni maratonil hakkasid krambid kimbutama ca 6-7km enne lõppu, üritasin jooksusammu säilitada, kuigi midagi ilusat seal ilmselt ei olnud.  Müncheni olümpiastaadionile jõudes olid krambid nii suured, et 20 meetrit enne finishit ma ei suutnud enam ühte jalga liigutada.  Vasak jalg oli jäik nagu post ning ei kuuletunud absoluutselt.  Finishijoone ületasin ühel jalal hüpates. . . Põhjuseks ilmselt vähene soola tarbimine enne maratoni ja ka maratoni ajal.  Peale seda jooksu ei lähe ma kunagi maratonile ilma magneesiumita ning tangin ennast peale süsivesikute enne maratoni ka soola/magneesiumiga.

Maratoni joostes on minu jaoks kõige raskemad olnud tavaliselt kilomeetrid 28-32.  Energia on suhteliselt otsakorral, jalg tönts ent lõpuni on ikka üle 10km maad.  Vaim annab alla.  Inimese enesealalhoiuinstinkt on selline, et vaim annab enamasti enne alla kui keha ehk siis tegelikult ei ole mingit põhjust 13-14 kilomeetrit enne lõppu tempot alla lasta vaid joosta need kilomeetrid tempot säilitades ära ning seejärel on juba kergem lugeda – 9 kilomeetrit lõpuni, 8 kilomeetrit lõpuni, 7 kilomeetrit . . . Ehk siis on viga alla anda ennem kui tõeliselt raskeks läheb.

6. Kui suur oli su keskmine kuukilometraazh siis kui sa jooksid oma isikliku rekordi?
Minu isiklik rekord (3:32) pärineb Veneetsia maratonilt 2011.  Eelmise aasta kogukilometraazhiks tuli nõksa alla 2400km ehk siis ca 200km kuus.  

7. Kui palju sa praegu nädalas jooksed ja millised on sinu treeningud?
Treeningud sõltuvad väga palju võistlustest, kui kahe maratoni vahele jääb neli-viis nädalat, siis ei jõua seal vahepeal midagi väga intensiivset või mahukat teha, nädala mahud võivad jääda ca 45-65 km vahele.  Muidu olen üritanud nädalas teha vähemalt kolm trenni – ühe lõigutreeningu (lõigud 400m-1600m ning korduseid kolmest kaheteistkümneni, pulsiga ca 180-190), ühe treeningu anaeroobse läve piiril (nt. 3x3km, üle 500m sörgi, pulss ca 172-176) ning ühe pika trenni (tavaliselt 20-25km vahel, keskmine pulss 140 lõppu-150 algusse).  Talveperioodil olen sobitanud igasse nädalasse 1-2 jõutrenni.

8. Milline on sinu kogemustest lähtuvalt kõige kasulikum või huvitavam treening, mida sa soovitaks ka teistele?
Kõige esimene soovitus - ära kuula mind vaid spetsialisti ehk vastava ettevalmistusega treenerit!
Erinevatest vigastustest olen õppinud niipalju, et kõige olulisemad pole mitte need trennid mis sa teed, vaid need mis sa tegemata jätad.  Ehk – kui keha annab ikka valuga kusagil märku, siis on õige aeg koormust vähendada.  Kui siis juba hilja pole.  Kõige mõnusamad on tegelikult need trennid, kus sa ennast korralikult rihmaks tõmbad, trenn ise võib olla ei ole mõnus, kuid peale trenni on tunne, et sa oled endast midagi andnud.  Kaks sellist trenni on ettevalmistaval perioodil Nõmme mäest ülesjooksmine (kuni 8 korda 400 meetrist mäge joosta võtab ikka naha korralikult märjaks) ning nn. Yasso 800 ehk siis kuni 10 x 800m lõikude jooksmine.

9. Millised on need 3-5 maratoni, kus sa soovitaks teistel jooksjatel kindlasti ära käia ja miks?
Soovitaks alustada kodule lähedalt ehk esmalt ära käia Tallinnas, Riias, Helsinkis, Stockholmis, mis kõik on tegelikult väga hea korraldusega maratonid.  On ütlemata mõnus istuda hommikul trammi ning olla kümne minuti pärast Vabaduse väljakul Tallinna maratoni stardis.  Maratone valides võiks vaadata osalejate arvu – kui maratoni jookseb ikka enam kui 10 000 jooksjat, siis võib hea aja jooksmine keerukas olla.  Hea on joosta väikestel Eesti maratonidel, kus tekib tunne, et oled üks nendest vähestest, kes on võimelised Eestis maratoni jooksma (kuna suurematel maratonidel oled sa vaid üks paljudest).  

10. Sinu lähemad eesmärgid/plaanid?
Sel aastal tahaks kindlasti joosta veel Riia, Stockholmi Juubeli, Tallinna, Tartu ning Pärnumaa Võidupüha maratonil.  Sügisel võiks ette võtta reisi Istanbuli, Cannes'i või Porto maratonile ning kui vahepeal jõudu üle jääb, siis väisata ka Hiiumaad.  

11. Mis on sinu puhkeloleku pulss? Maksimumpulss? Keskmine pulss viimase maratoni ajal?
Puhkeoleku pulss võib olla ca 53-55.
2006.a. sügisesel Rabajooksul püsis pulss paari kilomeetri jooksul üle 200 ning maksimumiks oli 207.  Hilisematel treeningutel pole pulss üle 195 läinud.  2012. aprillis joostud Viini maratonil oli keskmine pulss 168.